Otsekui tuli tuha all on vennastekoguduse vaimsus Eestis. Pikavere uue palvemaja 178. aastapäevale oli kogunenud tänavu poole rohkem rahvast kui mullu. Välimuse järgi vaiksed, lihtsad, "tavalised" eestlased. Ma ei lase end häirida sellest, et säravaid suhtlejaid on eestlaste seas vähe. Eestlasena tean, et kinnisegi näoilme taga on soe, "õigel kohal" süda. Ärgem laskem tagasihoidlikkusest ennast heidutada! Need inimesed hoiavad vaikselt maa vaimsust, ilma lokku löömata.
Palvemaja oli elamus. Kui siin-seal on vanu palvelaid silmnähtavalt, ka uuemate materjalidega kohendatud, siis siin näis kõik olema autentne, hiilgeaegade ajastule omane. Ometi oli kõik piinlikult tip-top, puhas, seinad sirged, tolm olematu. Pigem oli märgata puidu läikimist rohkest kasutamisest. Kindlasti on maja kohendatud, aga erilise pieteeditundega.
Mihkli kogudus teeb siin tasapisi tööd.
Nagu mujalgi vennastekoguduse palvelates, oli siingi täna esiplaanil evangeeliumi tuum, armuõpetus, mida kirikujutlustes tavaliselt pealiskaudsemalt, muu jutu sees mainitakse. Palvelates kuuleb armuõpetusest mitmekesisemalt, mitme nurga alt. Iga kõneleja lisab mingi uue aspekti. Õpetlik eriti usuteel algajaile. Ise hakkasin mõistma usu saladust nimelt selle vaimsusega kokku puutudes.
Nüüd külastasin palvemaja aastapäeva üle paariaastase vahe. Tundus, et tegemist on omamoodi kultuurireservaadiga. Sõnum oleks justkui igavene, aga miks jäi esituse vorm kuhugi "kinni", kusjuures on arusaamatu , kuhu, sest sõnum tegelikult ju toimib. Ainult et esmakordselt tulijaile võib jääda mulje, et vanaaegne vorm kuulub kristluse juurde.
Omal ajal võeti ju lapsi palvelatesse kaasa, nii et selles kultuuris on üles kasvanud arvestatav hulk inimesi. Palvemajakultuur oleks võinud võtta seega tasapisi kaasaegsemaid vorme, aga ei võtnud. Kriitilist hulka inimesi eluterve jätkuvuse saavutamiseks ei piisanud?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar