neljapäev, 25. detsember 2008

Tähendusrikkad filmid jõuluööl

Kanal2 ja TV3 näitasid jõuluööl suurepäraseid filme. Tegemist oli karuste krimikomöödiatega karmidel teemadel. Alkoholi- ja naiste telefoninumbrite reklaamid vahepeal kinnitasid oletust, kes on peamine sihtgrupp. Vorm vormiks, filmide sisu puudutes see-eest elu põhiküsimusi ja sobis jõuluöösse nagu rusikas silmaauku (hmmm... võrdlus on ilmselt filmide mõju).
Vaatasime abikaasaga kuni kella poole neljani öösel. Väga kosutav oli.
Võimalik, et kui poleks olnud jõuluöö, poleks filmid nii tähenduslikud tundunud.
Jõuluime!

pühapäev, 21. detsember 2008

Seal ja siin

Ühinenud Pibliseltside algava nädala eestpalveteemad mõjusid keset eeljõulumeeleolu kainestavalt. Liibüas, Tuneesias ja Alžeerias palutakse eestpalvet muuhulgas kirikute teenistusvabaduse, Piiblite jaotamise võimalikkuse ja kristlaste isoleeritustunde leevendamise pärast.
Brr!
Ise olen leidnud põneva tegevuse igapäevase evangeeliumisõna tänapäevasesse ajalehekeelde ümberpanemises. Seline "tõlkimine" laseb sõnasse täiesti uuel viisil süveneda, vähendades teatud harrast kahvlitunnet kõhus, mis klassikalise vormi puhul vähemalt mind veidi haarab ja sõnumi võimalikust ehedusest võõrandab.
Võimalik, et minusuguseid on veel. Tegu niisiis Sõnast täissöönud inimestele peibutavama vormi otsimisega.
Igal maal omad mured.

kolmapäev, 19. november 2008

Ainult seriaali teema?

Jõudsime toidupoodi 20 minutit enne selle sulgemist. Abikaasat hoidis viimase hetkeni teleri ees selgeltnägijate saate lõpuosa.
Koos meie autoga vuhisesid marketi peaaegu tühja parklasse veel kümmekond autot, kõigist hüppasid välja umbes 40ndates meesterahvad. "Samuti seriaalivaatajad?", muigasime.

Küllap nad seda olid. Kogemusi nähtustega nagu seriaalis on ilmselt paljudel ning küsimusi tekitavad need muidugi. Mehed tunduvad olema elunähtuste suhtes naistest otsekohesemad, neid on raske köita teemadega, mis "päris elu" justnagu tegelikult ei puuduta. Kui kirikus suudetaks läbinisti elulisel teemal nagu paranähtused professionaalselt kaasa rääkida, oleks küllap mehi ka kirikus, ning küsimused leiaksid eluterved vastused.

teisipäev, 11. november 2008

Mida ütles Luther

Kaarlis algas oktoobri lõpul jälle esmaspäevalõunane ekspressjumalateenistus ning ise liitusin soome äratusliikumise-misjoniorganisatsiooni SLEY pakutava tasuta veebikooliga, mis tutvustab Martin Lutheri tekste. Liituda saab siin: http://www.sley.fi/luther-koulu/html/fi/root.html

SLEY tunneb nimelt muret, et paljud Lutheri teosed on avaldatud Soomes aastaid tagasi ja tänapäeval ei teata Lutherist suurt midagi. Ka tõlgendatavat Lutherit väga mitmeti ning Luther-Koulu püüabki pakkuda usuisa tekste, et igaüks saaks teha omad järeldused.
Mis on eriti tore: on foorum, kus saab vestelda loetud tekstide üle, või vähemalt lugeda teiste arvamusi.

Loodetavasti värskendan ka oma soome keele oskust. Ei saa väikese rahva esindaja läbi ilma võõrkeelteta.

laupäev, 8. november 2008

Kiire aeg

Juba kuu pole siia kirjutama asja olnud. Mitu tööd sattus ootamatult üsna samale ajale. Üleliia polnud siiski midagi, lihtsalt jõuvarud ammendusid nn mitte kuigi oluliste tegevuste eel nagu näiteks blogimärkmete tegemine.

Üks hea kinnitus on olnud sel ajal: väsimuse tulles on lülitunud sisse palve, mitte kurnatuseseisund ning üha enam tuletab Jeesus meelde, et tema on toimunu lõplik hindaja, mitte maised tegijad ei pea end vaevama tarbetute küsimustega. Ilma temata ei saa me midagi teha ja kuna ka meie halbade tegude karistuse on Jeesus kandnud, jääb lõpuks ainult rõõm.
Ja lootus, et ka inimesed mõistavad ja vajadusel andeks annavad.

laupäev, 4. oktoober 2008

Defitsiidist on kasu

Käisin üritusel, kus muuhulgas esitleti teeneka ja armastatud usumehe raamatut. Minu poolt jäi ostmata: head kristlikku kirjandust on mu riiulitel rohkem kui olen viimasel ajal lugeda jõudnud.

Tagasiteel põikasin raamatupoodi Apollo. Religiooniosakonnas hüppas süda rõõmust: riiulil seisis Koraan! Olin seda püüdnud mõni nädal tagasi osta mitmest poest, kus mind vaadati suurte silmadega ja öeldi, et kus te olete olnud, ka teine trükk on juba kuid läbi müüdud.

Koraani oli paar nädalat tagasi hädasti vaja tööga seoses, ja kord selle avanult tundus huvitav sirvimine. Näiteks 2:31a on öeldud: "Siis õpetas Jumal Aadamale selgeks kõikide asjade nimed." Ei saa minust moslemit, kui kristlik lugu kõlab: Jumal tõi kõik loomad ja linnud inimese juurde "et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema." (1Ms 2:19)
Arusaam kristlastest kui Jumala kaastöölistest sai jälle nünasi võrra rikkamaks.

pühapäev, 21. september 2008

Kabel ilma ajaloopaketita

Meremeeste Kodu uuenenud kabel pani jälle kord mõtlema tänapäevaste sakraalruumide vajalikkuse üle.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.

Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.

Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.

laupäev, 13. september 2008

Salm matusepäevaks

Salme Reier, vennastekoguduse Tallinna Endla palvemaja perenaine maeti eile. Salme oli ka see, kes populaarsesse sinisesse Vaimulike Loosungite raamatusse valis eestipäraseid nn kolmandaid salme. Iga päeva kohta käivad piiblisalmid pannakse muidu kokku Herrnhutis, kus esimesed, Vana Testamendi salmid loositakse ja teised, Uue Testamendi omad valitakse esimestele sobivad. Kolmas salm valitakse kui inimesepoolne vastus Jumala sõnale ning need varieeruvad vastavalt nende maade oludele, kus loosungiraamat ilmub.

Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.

teisipäev, 9. september 2008

Jagamatu kogemus

Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.

Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?

Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?

pühapäev, 7. september 2008

Palve jõud ja allikas

Ära oota mind! Oota Kristust.
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.

Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.

Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.

Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?

laupäev, 30. august 2008

Mõnus talgupäev

Talgutel on tore käia. Esiteks: istuva tööga inimese jaoks aktiivne puhkus, millest on kellelegi ka kasu. Teiseks: talgutest osavõtjad on täpselt oma nägu ja tegu, ilma teatud pühalikkuseta, mida näivad teinekord eeldavat "vaimulikumad" üritused. Reha najal juttu puhudes kuuleb siiraid vahvaid lugusid, samuti toidulauas. Ühesõnaga: elusad inimesed päris elus.

Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...

Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?

esmaspäev, 25. august 2008

Veel ristivennast

Täna oli ristivend Tehnika tänaval ENKi toas, kus kohalik töötaja püüdis telefoni teel organiseerida mehe edasist sõitu Soome koos ristiga.
Selgus, et mees oli kuulnud Jumala käsku viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse neli aastat tagasi, olles 33 aastane. Tal oli ainult see üks lause ning mees hakkas palves küsima, kuidas edasi. Leidusid inimesed, kes tegid risti valmis. Kristuse nikerdanud mees on tänaseks juba sealpoolsuses.

Vitali reis ristiga algas 2006. Poola piiril mõtles ta, et kuidas küll seletada hiiglasliku risti vedamist piiriametnikele. Polnud vaja seletada kummalgi pool, piirivalvurid olid ristiga kohtudes südamest palvetanud ning ei pidanud vajalikuks isegi deklareeringupaberit, öeldes: sul pole vaja seda paberit, kui töö, mida teed, on Jumala töö.

Vitali ei plaani oma järgmisi samme kuigi kindlalt ette. Ta tahab nõnda olla kindel, et kui tal õnnestub edasi liikuda, on see Jumala teene, kes saadab iga kord inimesed ja korraldab transpordi. Poolas viibis rist pool aastat. "Täna võib rist olla pühakojas, homme võib-olla kellegi uskliku kodus," selgitas Vitali. Üksvahe oli rist teekonna jätkumist oodanud kaua kuskil põrandal lebades, aga rist polevat kurvastanud, sest inimesi käis tema juures palvetamas, rääkis mees, kes tunneb risti hingeelu kui oma lapse oma (mida rist ju mõnes mõttes talle ongi). Rist kurvastab, kui teda ei mõista inimesed, kes peaksid mõistma, jätkab vend. Eestis on ristile seni meeldinud. Tallinna jõudis ta Narva kaudu, sest Läti kristlastel olid sidemed just selle linna katoliiklastega, noil aga EELK Kaarli kogudusega. Vitali ema ja isa on üks roomakatoliku, teine kreekakatoliku kirikust, ta ise käinud tihti õigeusukirikus.

Mees ei pea oluliseks konfessiooni või isegi usundit. "Jumal ei küsi taevas, kas oled baptist või luterlane või moslem. Jumal vaatab, kuidas oled elanud. Kes on teinud head, on Jumalasse uskunud, sest ainult Jumal teeb head. On palju inimesi, kes tegelikult usuvad Jumalasse, aga nad ei tea seda," väidab Vitali.

Ta ei viibi kogu aeg risti juures. Lätis tegi rist kohalike initsiatiivil riigis ise ringkäigu. Vitali sai samal ajal tegeleda reisi edasise ettevalmistamisega. Ehkki tal on toetajaid, on vaja asjaajamisi korraldada osaliselt ise, näiteks viisade saamine. "Ma ei tunne ka nende riikide kombeid ja keeli, kuhu satun, seepärast on parem, kui kohalikud ise ristiga toimetavad. Küll kõik läheb hästi, sest Issand on kõige taga," usub mees, kes kogeb Tema juhatust ja hoolitsemist igal sammul.

pühapäev, 24. august 2008

Lõbus misjonär ristiga

Kaarlis lebas umbes 20X15 prussidest mitmemeetrine rist, millel ligi meetrine puust Jeesus okaskrooniga. Vägeva puutöö oli Eestisse toonud vend Ukrainast, kes oli saanud Jumalalt käsu viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse. Keskealisel vennal pole seega enam muret, mida teha edasiste kümnenditega, sest pealinnu olevat maailmas 200 ringis.
Palverändur oli saabunud meile Lätist, transpordi Eestisse aitasid korraldada läti kristlased. Edasi on plaan liikuda Soome, kuidas täpselt, seda vend täna veel ei teadnud.

Jeesus oli ilusasti nikerdatud nagu slaavi puutöö ikka. Risti kõrval seisis ikoon. Palveränduril polnud eelistusi konfessioonide suhtes. Seisin risti ees ja tänupalve Jeesusele tuli iseenesest huultele. Risti ja ikooniga võrdne sõnumi komponent oli palverändurist venna siiralt lahe olek. Lõbus naljavend - oleks olnud hinnang mehele, kui ta ei oleks seisnud selle suure risti kõrval.

Või oleme me, eesti luterlased, siiski ise mõttetult tõsise ilmega?

laupäev, 23. august 2008

Varga jõud ei kanna

Kujundid aitavad tõepoolest asju selgitada ja kinnistada. Olümpiamängud tuletasid meelde, kui oluline on sportlase jaoks stardi- või tõukepakk. Kui varastad stardis või hüppepakule pihta ei saa, siis tulemus ei loe või ei jõuagi tulemuseni, ei suuda. Ei loe, kui suur või väike oli üleastumine - loeb selle olemasolu.

Kas pole sama vaimulikus töös. Kui äratõukepakk, Jeesuse Kristuse inimesekstulek, pattude lunastus ja uue elu andmine on hägustunud, pole jõudu joosta ega hüpata. Õieti käiagi ei jõua, sihitult lonkida ehk jõuab ühest kohast teise. Ei saa karjatarasse muidu kui väravast, ei ole muud jõudu kui Jeesuse saadetud Pühalt Vaimult, mis kohale viib.

teisipäev, 19. august 2008

Jeesuse pildid leitud!

Kadunud Jeesuse pildid olid pugenud hoopis Luther-säätiö ajakirjadesse Pyhäkön lamppu. Seal on neid kohe palju. Läks küll viis päeva, aga üles leidsin!
http://www.luthersaatio.com/pyhakonlamppu.php

neljapäev, 14. august 2008

Keda pole pildil?

Misjoniteemalised väljaanded kasutavad palju pildimaterjali. Tark tegu - pilt kõnetab efektiivsemalt kui tekst. SANSA juunikuises Lähde-lehes võib näiteks 26-l värvifotol näha inimesi ning viiel loodust (sümbolina). Ühe isikuportree taustaks on kirik ning väikese kuulutuse illustratsiooniks rist kivil. Kylväjä samanimelises väljaandes nr 6-7 on 15 fotot inimestest, ühel kujutatud loodust ning ühel kiriku interjööri. Soome Rahvamisjoni Vie Sanoma, maikuu: 38 fotot inimestest, üks loodusest, üks vaimulikult talituselt ortodoksikirikus. Soome Misjoniseltsi Lähetyssanomat on paksem ajakiri, numbrisse 6-7 mahtus 56 fotot inimestest ja kaks loodusest/arhitektuurist. Meie viimases Misjonifailides on 17-l pildil inimesed (ühel püstitavad risti), kahel loodus (mõeldud sümbolitena), üks palvemaja ja paar muud hoone osa.

Inimesed piltidel on kõikides väljaannetes misjonärid ja teised kiriku töötegijad ning eri maadest kohalikud nii portreedena kui igapäevatoimetustes.

Üheski nimetatud ajakirjadest polnud ühtegi Jeesust.

Kunagises misjoniajakirjas Meie Misjon samuti Jeesuse pildid puudusid, olid vaid misjonäride ja elu-olu pildid. Milleks teda ikka vaja, võib mõelda. Misjoniajakirjade lugejad ju teavad, kes on Jeesus. Mitmesugustes teistes sajandivanustes vaimulikes väljaannetes leidus, tõsi küll, lisaks vinjettidele, loodusmotiividele ja hägusatele fotodele mitmeid joonistatud Jeesuseid. "Tegija" oli veel pildil.

Niisiis sai ja saab lehelugeja misjoniväljaannete põhjal kiire ettekujutuse enamasti naerusuistest misjonäridest ning nende raskest tööst, sest kohalikud olud ei näe kuskil eriti meeliülendavad välja. Seda raskem tundub muidugi misjonäride töö ja suurem nende vaprus.

Tänaseks on suuresti välja kujunenud olukord, kus raha misjonitööks nagu veel oleks, aga minejaid ei ole. Ikkagi raske töö, mida tuleb teha naerusui. Igaüks hakkama ei saa. Pole ka vihjet, mis aitaks. "Tegija" on kulisside taga.

Iseasi, milline peaks olema tänapäeva pildile sobilik Jeesus. Kas 1970ndate filminägu või Mel Gibsoni filmist? Kui kunstniku kujutatud, siis kelle ja mis võtmes? Endale tundus hiljuti südamelähedane maal, millel inimestega maastiku taustal kaitsvalt käsi laiutav hiigelsuur udune Jeesus. Mille eest ta mind täpselt kaitses või miks tuge vajasin, ei oskagi täpselt öelda. Aga turvaline tundus.

Millist Jeesuse-pilti igatsed sina?

kolmapäev, 13. august 2008

Eelarvamused

TÜ Suveülikooli meediasuhete kursusel toonitas õppejõud keskmiselt kord tunnis kristliku eetika tähtsust meedia- ja suhtekorraldustöös ning seda, et enne mingu ajakirjanik vastuollu oma tööandjaga kui südametunnistusega.
Järgmine, propaganda-teemaline koolitus algas meeldetuletusega mõiste algupärast: 1622. aastal oli paavst asutanud vastureformatsiooni tarbeks Congregatio de Propaganda Fide. Negatiivne kaastähendus lisandus peamiselt II maailmasõja andekate manipuleerijate tõttu.
Propaganda tähendab ladina keeles muuhulgas "levitamist". Näiteks nagu Hea Sõnumi levitamine.

Alar Kilp kirjutab Eesti Kirikus eelarvamustest hariduse suhtes: http://www.eestikirik.ee/node/5450. Olin läinud minagi kursustele üsna vaikselt. Päris kindlasti poleks ma oodanud sealt kristlike väärtuste propageerimist. Eelarvamus!

laupäev, 9. august 2008

Eerik Haamer KUMUs

Eerik Haameri maalide näitus KUMUs on avatud 12. oktoobrini. Ärge arvake, et aega küll: aeg möödub kiirelt. Tutvuda aga tasub otse kindlasti.
Võib ju mõelda, et milliseks oleks kahtlemata kunstnikuks sündinud mehe elu ja looming kujunenud siis, kui ta ei oleks 1944 paadiga Rootsi läinud. Võib arvata, et tänu sellele minekule sai anne areneda täies hiilguses. Nagu vend Harri, polnud ka Eerik kompromisside mees: näituse infolehest võib lugeda, kuidas Eerik loobus võimlemisõpetaja tööst, kui ei tohtinud õpilasi hinnata enam nende annete kohaselt, vaid tuli lähtuda normidest.
Elu Rootsiski polnud kerge nagu pole ta kerge kusagil. Nüüd saame mõtiskleda näitusel muuhulgas võõrandumise üle. Ehkki kunstnik ei kohanenud Rootsi inimeste ja elulaadiga, on piltidel kujutatud grotesk lõbus ja elujaatav. Juba ainuüksi sellepärast tasub tänapäeva kirju ja killustunud maailma elanikel näitust vaatama minna. Aga ka selleks, et veenduda: üks tõeline suurmees on eestlaste seas veel lisaks senituntuile.

pühapäev, 3. august 2008

Pikavere, AD 2008

Otsekui tuli tuha all on vennastekoguduse vaimsus Eestis. Pikavere uue palvemaja 178. aastapäevale oli kogunenud tänavu poole rohkem rahvast kui mullu. Välimuse järgi vaiksed, lihtsad, "tavalised" eestlased. Ma ei lase end häirida sellest, et säravaid suhtlejaid on eestlaste seas vähe. Eestlasena tean, et kinnisegi näoilme taga on soe, "õigel kohal" süda. Ärgem laskem tagasihoidlikkusest ennast heidutada! Need inimesed hoiavad vaikselt maa vaimsust, ilma lokku löömata.
Palvemaja oli elamus. Kui siin-seal on vanu palvelaid silmnähtavalt, ka uuemate materjalidega kohendatud, siis siin näis kõik olema autentne, hiilgeaegade ajastule omane. Ometi oli kõik piinlikult tip-top, puhas, seinad sirged, tolm olematu. Pigem oli märgata puidu läikimist rohkest kasutamisest. Kindlasti on maja kohendatud, aga erilise pieteeditundega.
Mihkli kogudus teeb siin tasapisi tööd.
Nagu mujalgi vennastekoguduse palvelates, oli siingi täna esiplaanil evangeeliumi tuum, armuõpetus, mida kirikujutlustes tavaliselt pealiskaudsemalt, muu jutu sees mainitakse. Palvelates kuuleb armuõpetusest mitmekesisemalt, mitme nurga alt. Iga kõneleja lisab mingi uue aspekti. Õpetlik eriti usuteel algajaile. Ise hakkasin mõistma usu saladust nimelt selle vaimsusega kokku puutudes.
Nüüd külastasin palvemaja aastapäeva üle paariaastase vahe. Tundus, et tegemist on omamoodi kultuurireservaadiga. Sõnum oleks justkui igavene, aga miks jäi esituse vorm kuhugi "kinni", kusjuures on arusaamatu , kuhu, sest sõnum tegelikult ju toimib. Ainult et esmakordselt tulijaile võib jääda mulje, et vanaaegne vorm kuulub kristluse juurde.
Omal ajal võeti ju lapsi palvelatesse kaasa, nii et selles kultuuris on üles kasvanud arvestatav hulk inimesi. Palvemajakultuur oleks võinud võtta seega tasapisi kaasaegsemaid vorme, aga ei võtnud. Kriitilist hulka inimesi eluterve jätkuvuse saavutamiseks ei piisanud?

neljapäev, 31. juuli 2008

Okasroosike ärkab: Läti reis

Brr... Aknad said ette, täna õhtul võib neid juba avada. Toimub koristusunest ärkamine. Ootamas on viis kirjatööd ning esialgu seisan eeslina teostamise järjekorda valimas. Tõepoolest, alles nüüd jõuan kirjutamise peale mõelda.

Puhkust sisustas peale korterimöllu veel rahulik ja mugav (tähtsad tingimused minu jaoks!) reis Lätti koos Eesti Kirik-ajalehe lugejaskonnaga. Enim jäid meelde: Ventspilsi linn, mis on ettevõtliku linnavalitseja käe all omandanud mõne aastaga uue värske ilme, mida oli lust kogeda nii silmade kui jalataldadega (mõtlen korrektset kivisillutist linnatänavail). Nojah, kellegi arvates pistis linnapea ka endale liiga palju raha tasku ning pooleli on kohtuasi. Justnagu oleks normaalne, et keegi nõukaaegse uuselamurajooni kolmetoalisest tüüpkorterist võtaks ette linnakorrastamise nii muuseas. Vanasti oli ikka lihtsam, kui sellise asjaga tegeles iseenesestmõistetavalt kõrgkiht.

Ebavõrdsuse üle kaebajaid peaks rõõmustama, et mõnekümne kilomeetri kaugusele jääv Kuldiga linnake näeb välja nagu Tallinn enne olümpiaregatti. Kaunis loodus, räämas majad, millest paljud müügis. Lätis elav giid märkas, et parajasti peetavate linnapäevade tõttu olid tänavad puhtaks pühitud. Umbrohi maalilistes sisehoovides, kuhu sai veel vabalt kiigata, andis hubasust. Midagi kaotavad kõik kordatehtud asulad, kui intiimsuse asemele tuleb väljanäitus. Kuldiga oli veel siiras linn.

Läti ootab turiste, aga sildid näitustel ja muuseumides on lätikeelsed. Mõni üldisem brošüürike leidub ka inglise, vene ja muudes keeltes. Nooremad teenindajad valdavad vabalt inglise keelt, vanemad saavad aru vene keelest (ehkki lätlased seda arvatavasti põhimõtteliselt ei räägi).

Jaunmoku lossis hakkas pisut piinlik, et me oleme nii uhked oma Palmse üle. Jaunmokus tundub olema rohkem külastajate peale mõeldud. Metsamuuseum ülakorrusel - no mis seal ikka näidatakse peale mõne puujuurika, võiks mõelda. Aga ei, see tähendab tervet koduloomuuseumi.
Paar külastatud muuseumi jätsid Lätis üldse värskema mulje kui meie samalaadsed kohad. Ventspilsi kindluses on arheoloogilised leiud ja muud eksponaadid välja pandud esteetiliselt nii nauditavalt, et hea elamus on tagatud ka siis, kui pikemalt süveneda pole aega.

teisipäev, 15. juuli 2008

Ootamatu minevik

Akende vahetamiseks tuli teha rõdudel põhjalik puhastus. Vanimad leiud ulatusid 1990ndate algusesse, kui oli mõistlik võimalusel varuda kuivtoitu. See aeg tundus täiesti ununenud.

Kappidest tuli välja nõukogude töötajate poolt töö juurest koju toodud pisiesemeid. Selline tegevus oli tol ajal pigem norm kui erand. Kummaline mõelda, et samas on meie peres vaadatud igasugusele korrarikkumisele alati väga halvasti. Nõukaaegset pisivirutamist ei peetud halvaks, arvata võib, et tegu oli muuhulgas suhteliselt ohutu protestivormiga masinavärgi vastu.

Minevikuga kohtumine oli vaimselt üsna väsitav. Kuidas küll suudab misjonär mõista lammutavas ühiskonnas elanud kohalike kummaliste tegude motiive ilma neid inimesi raasukestki hukka mõistmata?

esmaspäev, 7. juuli 2008

Ristimägi - kiire põige - fotodeta

Hea, et Leedu Ristimäele ei võtnud kaasa fotoaparaati. Pilte võib ju teha, kui viibida mäel päev või paar, aga tunniks siia põigates tundus targem pärastlõunapäikeses lihtsalt ahtakestel rajakestel jalutada. Koha olemus imbus nahapooride kaudu niigi sisse ja reisiväsimus kadus.

Vaikus ja rahu vaatamata külastajatele: kaasturistiga jalgrajal kohtudes, kus mööda ei mahtunud, oli temast pigem rõõm, mitte tüdimus nagu Tallinna vanalinnas. Ümberringi mõnesentimeetriste vahedega asetatud õlgadeni ulatuvad keskmist kasvu ristid, kolme-neljameetrised pikad ristid ja lugematud pisikesed ristid, riputatud suuremate külge. Kui tavalisest padrikust mahud veel läbi, siis ristimetsast läbi tungida tundus võimatu või vähemalt eriti barbaarne. Lugematul hulgal skulptuurikesi; mida rohkem vaatad, seda rohkem neid on. Igaüks väärt pildistamist mitmest küljest. Siin-seal losutasid ilmastiku käes oma kuju juba minetanud ristide auväärsed hunnikud.

Jääks päevaks või paariks... Siis avaneks ilmselt hoopis midagi erilaadset. Iseloomulik on muide, et saabujale paistab mäest umbes neljandik, nii et tulija jõuab juba pettudagi, kui siis esimese künkakese tagant ilmub veel teine ja kolmas... Kõige lõpus seisab hiljuti valminud klooster.

Kummaline oli, et ehkki meie grupis oli mitu suurt reisihuvilist, polnud siin varem keegi käinud. Olime ka kiired, ei jäänud midagi erilist ootama. Eesolev programm oli valmis ka. Aga fotoaparaadi osas tahaks ikkagi hoiatada; pealegi on pilte juba teiste poolt tehtud.

http://www.sacredsites.com/europe/lithuania/lithuania.html

pühapäev, 29. juuni 2008

Puhkusele!

Käisin sünnipäeval, kus meenutati elu kolhoosiajal. Kibedad mälestused, mis mõjutavad elu siiamaani. Millest noorimad järeltulijad ei soovi midagi kuulda. Arusaadav: need on rasked lood.
Eestlaste tavalised lood, milledest ei osata siiamaani leida väljapääsu.

Küllap on rääkima hakkaminegi võit. Jeesuse pöördumiste seas inimeste poole domineerisid küsimused: Mis sa arvad? Mida sa tahad? Mis su nimi on? Mida te otsite? Kas sa näed midagi? Kes puudutas mind? Kas sa tahad terveks saada? Miks te vaidlete nendega? Kui kaua see juba temaga nõnda on? Mida te tahate, et ma teile teeksin? Kas te usute, et mina võin seda teha? Kas ma olen sulle armas? Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat? Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat? Kas sa usud Inimese Pojasse?

Vähemalt üks kuulaja on olemas, pealegi see kõige mõjukam. Ainult et samamoodi kui ta tunneb huvi inimese vastu tunneb ta huvi selle vastu, kas inimene teda tunneb.

Kes on teenäitajad? Sünnipäev veenis mind, et üks vaenlastest on väsimus, mida ei tunnistata, selle asemel et allikale rutata. Vaenlane, kelle mõjul öeldakse koorma all ägades kibedaid sõnu ka kõige kallimatele. Sõnu, mis põhjustavad perekonnaliikmete võõrandumist samamoodi nagu kogudusest eemalejäämist.

Armsad inimesed! Käes on puhkuste aeg.

kolmapäev, 25. juuni 2008

Tugitoolisport

Leppisin iseendaga kokku, et püüan seletada just seda piiblisalmi, mis raamatut avades kõige esimesena silma jääb.
Enamikul juhtudel on jäänud silma praeguste inimeste ja aja tarbeks eriti mõttevaba salm.
Seda, tõsi küll, esmapilgul. Lähemal uurimahakkamisel on ilmnenud, et tegemist on pigem põhjatu kaabuga, millest saab leide teha lõputult. Tegevusega kaasneva hasardi tõttu saab oluliseks mõistlikul kohal lõpetamine.

Nagu ristsõnade lahendamisel: millisel hulgal, mis hoo ja armastusega lahendatakse Eestis ristsõnu! Piiblilahendamine on ju põhimõtteliselt sarnane tugitoolisport. Olemas on koguni Eesti Mõttespordi Selts...
Et kui paneks reeglid, raamid kirja ja...
Kohtunik jääks vist õigete lahenduste määramisel siiski hätta. Kui selleks pole just Jumal ise.
Küllap ta ongi mängu jälgimas, Tema, Õiglane kohtunik. Oleks ainult mängijaid rohkem!

esmaspäev, 23. juuni 2008

Laristamine? Ei sugugi.

Jüriöö parki (loe rohkem: http://www.susi.ee/?id=35) Võidupüha tule süütamisele tasus 22. juuni õhtul minna: järjest kaunimaks ehitatav park ja memoriaal, sõjaväeorkestri vigurmarss, viimistletud ilutulestik pastelltoonides sinisel taustal, ilusad inimesed. Pluss ilus ilm, mida järgmiseks, paraadihommikuks enam ei jätkunud.
Kohaletulnuid oli umbes sadakond. Seega oli korraldus läinud inimese kohta päris kalliks.

Jumalateenistusi peetakse pühapäeviti samuti vähesele hulgale, proportsionaalselt ehk sama suurele arvestades potentsiaalsete tulijate üldarvu.
Mis teha: hea sõnum ei küsi ohvritest.

reede, 20. juuni 2008

Palvevastus

Täna: reis punktist A punkti B, kust abikaasal tuli remonditöökojast punkti A tagasi tuua sõbra Citroen 2 CV 6. Abikaasa kutsus mind lahkelt kaasa.
Ilus oli podistada Sitikaga mööda vihmasagaralist ja päikeselist Eestimaad. Ilus maa, vahvad inimesed. Jõudsime õnnelikult tagasi, ehkki mahtusime kategooria alla ”aeglane sõiduk teel”. Möödusime ise ka: ühest traktorist.

Mida oli näha ”kirikutöötaja pilguga”? Ilu, arvan. Usun, et olen Jumalat tundma õppides muutunud elu suhtes avatumaks, eelarvamustevabamaks. ”Posmotret dobrõmi glazami,” mäletan fraasi vene keele tunnist omal ajal. Fraasi sisu võlus mind, soovisin sellist oskust juba kooliajal. Ju ma tundsin, et see on keeruline.
Inimese jaoks ongi, Jumala jaoks meie südames mitte. Palvevastused tulevad, kasvõi omal ajal.

neljapäev, 19. juuni 2008

Väike selts

Sünnipäevasid on moekas pidada „väljas“. Kus korraldada peokokkusaamist kui mitte Piibliseltsis, eriti kui selts on sünnipäevalapse tööandja ning paljud külalised muul viisil sellesse ainulaadsesse paika ei satuks.
Arvestades Piibli tähendust ja mõju, võiks seltsimaja Eestis olla vähemalt sama vägev kui Estonia teater või Rahvusraamatukogu. Paradoksaalselt - või just loogiliselt - ei vaja tallis sündinu inspireeritud jutukogu aga suuremat levitajat kui selline, mis mahub ära avaramasse korterisse. Pluss töövõrgustik üle maailma.
Aitäh toitmast!

kolmapäev, 18. juuni 2008

Tulevane

Sünnipäevalauas läks jutt kristlikule abielule: et selle eesmärgiks peaks olema võimalikult terviklik pereelu. Eesti Ekspressi mennoniitide-loos oli autori tõdemus, et nende eluviis võiks päästa maailma.

Paraku nõuab ideaalitaotlemine eraldatust ümbritsevast. Meid on aga saadetud just maailma keskele, kuulutama lootust lootusetuses.
Eelmaiku tulevasest paradiisist jätkub kõigile.

pühapäev, 15. juuni 2008

Mida sa tahad, et ma sulle mängiksin?

Küüditamise mälestamiseks esitati jumalateenistusel pikk muusikapala stiilis, mida väldin: mulle ei meeldi tunda närvilisust. Võõrkeelsetest sõnadest aru saamata, koos saalitäiega vapralt püsti seistes mõtlesin, et ehk teebki kogetav reaalsemaks kannatuse, mida elasid läbi küüditatud. Muidugi on võrdlus liialdatud, aga iga kord, kui märkan jumalateenistusel elemente, mis tunduvad ilmselt eemalepeletavad neile, kes pole teenistustega harjunud ehk siis uutele, eelkõige noortele koguduseliikmetele, keda me sõnades nii väga enda sekka ootame, tulevad pähe mahlakamat sorti väljendid. Andke palun mulle andeks.

Võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks, on õhutanud apostel Paulus. Võib-olla aitaks, kui selgitaksime seda uutele koguduseliikmetele enne, kui me pole jõudnud neid veel eemale peletada? Et näete: te saite ristitud ja võite nüüd olla tugevad Issandas. Katsuge meid siis ära kannatada meie eelarvamuste ja veidruste kiuste!

Järgmine kord võiksime vahelduseks mängida ka teises stiilis muusikat: pole usku ilma tegudeta, ligimesearmastus nõuab tõendeid. Ei pea ju esitama punki, võib ka midagi üldarusaadavamat.
Kultuuridevaheline dialoog?

reede, 13. juuni 2008

Sidusus

Miks ma osalesin järjekordsel EMSLi uudiskirjast leitud poolepäevasel tasuta õppepäeval? Üks põhjus oli kampaaniakoolitus ise: oskust pole just üleliia. Teine põhjus üldse MTÜde aktivistide kohtumistel osalemiseks on osavõtjad, keda iseloomustab positiivne mõttelaad ja heatahtlik huvi ümbritseva vastu, tegevusalale pühendumine, soov asju positiivses suunas muuta ning usk selle võimalikkusesse. Selline keskkond õnneks nakkab!

Koolitus oli iseenesestmõistetavalt inglise keeles ilma tõlketa, ehkki reklaamist seda välja ei lugenud. Ju olen mina ajast maha jäänud, et selle üle imestasin: koostöö eeldabki ju keelte tundmist, igasuguste keelte.

Päeva teisel poolel oli sugulase, eaka sõjamehe matus. Mattis kaplan. Nii asjakohast ja elulist kõnet selge kristliku sõnumiga, üle soolamata ja allahindlust tegemata ei tulnudki varasemast meelde. Matuselised kiitsid südamest, peielauas kõnelesid mõnedki usuteemadel edasi: vaimulikul oli õnnestunud tekitada avatud õhkkond.

Temagi tundis keeli, inimeste keeli, kes istusid laua ümber. Keeli, mida õpib ainult osaledes elus ja sõjas.

pühapäev, 8. juuni 2008

Püüdlik tulnukas

Ostsin Tammsaare pargi käsitöö müügiplatsilt väikese lootusrikka naeratusega savikuju. Kuju meenutas natuke tulnukat, kellel on tiivakesed seljal. Tundus, nagu oleks ta hirmsat moodi vaeva näinud tiivakeste kasvatamisega ja küsib nüüd: kas kõlbab?

Nimetasin kuju mõttes: "tekopyhä". Ostsingi selleks, et ta mulle meelde tuletaks, kui väga me üritame endale tiibu kasvatada, unustades, et tiivad annab Jumal.
Soomekeelset sõna kasutasin selleks, et eesti keeles ei tule nii tabavat meelde. "Võltsvaga" annab negatiivse hinnangu, aga tekopyhä tundub olema tavaline püüdlik tobu nagu enamus meist Jumalat ära osta püüdes.
Tulnukanäolisus tundub, jah, kõige otsa hea leid. Leedu keraamikutel on inimloomuse tabamine hästi õnnestunud!

kolmapäev, 4. juuni 2008

Elagu keskpärasus!

Raamatupoes ootas rõõmus taaskohtumine Raoul Üksvärava teosega "Organisatsioon ja juhtimine". Neljas trükk. Eelmine, aastal 2004 välja lastud oli mul ka, aga kinkisin ära. Selle teosega on nii, et olles lugenud selle võrratut eesti keelt ja nautinud selget ainekäsitlust, kuhu mahub teemasid alfast oomegani, ei soovi enam kätte võtta teisi organisatsioonidest jutustavaid raamatuid.

Kaalusin, kas vajan soliidse hinnaga trükist uuesti endale, ning ostsin. Lihtsalt, et omada meistriteost. Kodus paotasin kaant... ning jäin taas lugema. Võimalik, et mul on keskmisest suurem huvi organisatsioonide hingeelu vastu, aga arvatavasti rohkem sellepärast, et raamat on hästi kirjutatud.

Elagu keskpärasus! Muidu ei oska tähetundide üle olla tänulik.

neljapäev, 29. mai 2008

HU?, koguja

Võtsin töö juurde kaasa ansambli HU? plaadi, sest ees ootas nüri töö: ümbrikute kleepimine. Kohapeal tuli välja, et meie uuele sekretärile meeldib ka väga ansambel HU? ning me kleepisime HU? saatel ümbrikke kahekesi. Lõuna paiku selgus, et ka kolmandale kolleegile, raadiotoimetajale meeldib HU? ning tema korralikust aparatuurist kõlasid laulud reipalt üle koridori. Ühtlasi tuli välja, et meile kolmele meeldib üpris sarnane muusika (näiteks U2).

Varem polnud me sellistel teemadel rääkinud. Raadiotoimetajaga olime rääkinud ainult vaimulikust muusikast, et milline stiil meeldib.

Eile käisin Kunstihoones näitusel OBSCURUM PER OBSCURIUS teemal: kuidas saab religioon eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas. Näituse seminaril võis aimata, kuidas usuasjanduse esindajad ei teadnud ülearu palju kunstiasjandusest ja vastupidi. Seminar oli väga lahke ja näitus väga hea - minge kindlasti vaatama! Igaüks-omaenda-kultuuris elamine pani aga mõtlema. „Keeli on vaja tunda,“ jäi meelde tuntud õppejõu tõdemus.

Kõrvuti lõbusalt hakkama saavad kultuurid on tore nähtus. Eelmise sekretäri ajal poleks ma plaati kaasa võtnud – seda poleks olnud kellegagi jagada. Kultuuride erinevused olid liiga suured. „Kõnealuseks kõlbavad ainult vagad teemad,“ märkis uus sekretär kriitiliselt kirikuga seotud tööpaikade kohta.

Ometi sidus meid just HU? oma tavaelu traagikat vaimukalt edasiandvate lauludega. Kes vajab päästvat sõnumit Kristusest – juhtub siin kedagi sellist olema?

esmaspäev, 19. mai 2008

Asjalik

Pühapäeval pärast jumalateenistust oli plaanis laupäevak. Läksin kohale selle alguseks: polnud soovi töörõivais teenistusel istuda.

Labidad-rehad jagati kätte ning tunni jooksul lükkasime muruaukudesse tasaseks mitu autokoormat mulda. Inimesi oli täpselt nii sobivalt, et üksteisele labidatega pihta ei saanud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Ah et pühapäev? Teenimine ju.

pühapäev, 18. mai 2008

Armas koosolemine

Reedene koosolemine Peeteli koguduses: kohalikul vene grupil oli külas tartlastest abielupaar, kes oli veetnud kuuajase korralise puhkuse misjoniabilistena Birskis.

Inimesi oli kokku kümmekond, jutt käis vene keeles. Aru sain 90%. Laud polnud kaetud liiga pidulikult, aga singiviilud saiadel olid mehised. Puudusid alustamine ja lõpetamine, aga sellepärast saidki osalejad end vabalt tunda. Aega polnud püütud ära organiseerida, vaid inimesed istusid mõnusalt kaks ja kolmveerand tundi ja vestlesid.

„Armas koosolemine oli,“ väljendati lakooniliselt 80 aasta tagustes vaimulikes ajakirjades. Olen mõelnud: miks nad sel ajal neist koosolemistest lugejaile rohkem ei kirjutanud? Reedese põhjal aiman, et seda ei saanudki teha. Kuidas kirjeldada vaikset rahu, armastust, loomingulisust, ruumi, kuhu mahub tasane Püha Vaim lahedasti koos inimestega ära? Peen heatahtlik huumor, pealetükkimatu huvi kõige vastu, mis jutuks tuleb. Vene hinge suursugune, peen alandlikkus. Pill, millel on 10 keelt, kõik helisevad ühe loo heaks. Söögilaud, kus igaüks haaras sundimatu tänuga toidupalade järele, nõudmiseta, et keegi pakuks. Ometi ei õnnestunud minul endale teed valada: mu naabrid jõudsid mu tassi enne ära täita.

Armas koosolemine oli.

reede, 16. mai 2008

Tõhususest

Kuuldes kedagi märkimast töö tõhususe vähesust kirikus, tuleb peagi välja, et kõneleja ise kirikus ei tööta. Ei saagi töötada: kirik pole perfektsionistide koht.

Olen tõhususe pooldaja. Olen õppinud eemale hoidma paigust, kus rohkem virisetakse kui tehakse: selline väsitab. Aga kuidas näha nõrkuse tugevust, saamatuse julgust usaldada teisi võimalusi, abituse küsimist: kuidas?

teisipäev, 13. mai 2008

Optimaalne

Esmaspäev: külaline, Hispaania Piibliseltsi peasekretär toonitas kutsumuse olulisust Jumala sõna levitamise töös. Teisipäev ja kolmapäev: oikumeeniline koolitus usuteaduse Instituudis. Millist suurepärast mitmekesist tööd on teinud ja teevad kristlased Eestis! Neljapäev: ajakirja Misjonifailid postitamine. Taevale tänu, kõik on taas laabunud. Reede: mitmesugune vajalik sebimine büroos. Laupäev: valmib mitu pisikest artiklit. Pühapäev: emadepäeva tähistamine, boonuseks soe suveilm. Esmaspäev: suvi on kadunud, aga Teise Nelipüha jumalateenistus Kaarlis on kosutav. Teisipäev: ajakirja Hõimurahvaste aeg trükikõlbulikuks ettevalmistamine.

Kus on aeg blogi täitmiseks? Ei mingeid üleliigseid sõnu!

laupäev, 3. mai 2008

Õnnestumised

Vene artistide Pjeha ja Lepsi lugu „Ona nje tvoja“ – hämmastavalt äratuntavalt on edasi antud meeste ja naiste vaheliste suhete vastuolulisus. Tükk aega pole leidnud midagi, millest võib nii vaimustuda. Jumalik puudutus!
Kes kuulata soovib, tippige lauljate nimed otsingusse – tähestik ei sega leidmast. Keelest peab aru saama.

Õnnestumine oli ka koristamaskäik. Paar tundi päikesepaistes prügi ja inimeste seltsis – läheks järgmisel aastal jälle. Eriti kui muidu töötad peamiselt sõnadega, on tore midagi nähtavat kätega ära teha.

reede, 2. mai 2008

Ootusärevus

Neljapäeval, Taevaminemispühal pidas Olevistes jutluse Hispaania Piibliseltsi peasekretär. Ta märkis kristlasele iseloomuliku hoiakuna ootusärevust: mida meie Issand täna meile näidata tahab? Põnevust: kuidas muudab Ta meie mõttemaailma täna?
Selle vastand on: ei viitsi Jumalasõna kuulata, sest nagunii tean, mis seal räägitakse.
Reede vaiksel õhtupoolikul tuli pähe sirvida mööda Internetti tuttavate misjonitöötajate kirju. Pärast nende lugemist ei soovinud kohe Postimehele lülituda.
Palju läheb ka aega, kuni harjuda maailmaga, millest misjonärid kirjutavad: liiga ebatavaline võrreldes Eesti tavalise mõtteruumiga. Kui sirvida pealiskaudselt Ühinenud Piibliseltside ajakirja World Report, tundub see igav. Kui artiklitesse süveneda, tundub põnev.
Süvenemiseks peab olema eesmärk, ülesanne. See on meil, kristlastel olemas: kuulutage kõigile sõnumit, mille sealt leiate; kuulutage Jeesuse päästvast väest.

reede, 25. aprill 2008

Palve jõud, järjekordselt avastatud

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

Nädala algul oli kuulda mitme kolleegi vihjeid, et nad on väsinud. Nädala edenedes tuletati meelde, et puhkama peab korralikult ning sellega on tõsi taga.
Neljandal päeval hakkas väsimus tunda andma: pea tundus sisustatud ühtlaselt halli mõttemassiga, millest ei küündinud välja ühtegi kasutuskõlblikku mõtet. Küll tulid meelde mitmed ebaõnnestumised, halvad ootamatused ja tegemata tööd.
Reedel tundus asi päris hull: esmaspäevaks vajamineva artikli koostamine tundus töömahukuse tõttu võimatu, samas kui südametunnistusele koputas kodune tolmukiht voodi all.

Palvetasin keset päikesepaistelist päeva voodil külili, tõsises hädas nagu olin: väsinud ja kurnatud. Kümnekonna minuti pärast avasin arvuti ja asusin tööle. Artikli sisuks leidsin praktiliselt otsemaid tõeliselt vahva algmaterjali. Lugu valmis pooleteise tunniga ja kirjutades itsitasin lustist, sest ka algmaterjal oli rõõmuga kirjutatud.
Saatsin loo bossile ära. Nüüd saab hakata koristama.

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

reede, 18. aprill 2008

Suur Eesti Asi

Kirjutan ajalehte Eesti Kirik piibliseltside tööd tutvustavat sarja. Pärast kolmanda osa ilmumist valdab mind seda lehes nähes kentsakas tunne: leheruum on kasutatud juba mitmendat korda mingite kolkakohtade elu kirjeldamisele, samal ajal kui ülejäänud osa lehest ajab ikka ehedat Eesti asja: meie kogudused, meie üritused, meie vaimulike mõtteavaldused, meie ajalugu jne.

Neid lugusid koostades on olnud raske end välja rebida allikate kirjutamistavast. Materjali valimine on olnud keeruline, sest teiste maade väljaanded on teinekord tähtsustanud justkui mingeid muid asju kui meil harjutud lugema. Palju on ära toodud näiteks „tavaliste“ inimeste, lugude tegelaste nimesid.

Tunnen: peaksin püüdma end väljendada kuidagi meiemalt. Mida see tähendab, tuleb mul alles avastada. Ühes sellega saab minu jaoks kindlamad piirjooned ka meie Suur Eesti Asi.

teisipäev, 15. aprill 2008

Mitte ainult head kuulutajad

Mida oleks vaja, et inimesed Jumala sõna kuuleksid? Häid kuulutajaid? Paistab küll, et mõnedele on Püha Vaim andnud suurema oskuse kõnelda Jumalariigi ja maapealse riigi asjust nii, et adressaadile jõuab loo tuum kohale. Eelduseks tundub aga olema adressaadi veendumus selle maailma kaduvusest. Julm, mis? Et soovigem rohkem sõdu, rohkem õnnetusi, ebameeldivusi – küll siis kirgastub ka evangeelium täielikumalt.

Ei, kannatusi pole vaja soovida, nad tulevad ise selle maailma paratamatusena. Neist saab läbi evangeeliumile toetudes. Kas sa oled päästetud? – Jah, sest rikkusin abielu, tapsin, valetasin, varastasin. Ma tean, mis on evangeelium. Kristus on surnud ka minu pärast.

pühapäev, 13. aprill 2008

Rikkumatu sõnum

Väärtuslik on see aeg koguduses, mil õpetatakse orienteeruma Jumala sõnas. Elu rabab ikka ootamatustega, kus ainsaks kõlbulikuks vastuseks osutub Jumala sõna. See ei võta ära valu, aga see ankurdab igavikku või millessegi laiemasse, mille kohta meil pole teavet, aga mille suhtes võime Jumalat usaldada.

Mõelda – ta teadis ette, et meil läheb tema sõna vaja. Läbi aegade on ta üritanud oma sõnumit meile pakkuda. Meie asi on hoida see sellena, mis ta on. Me ei suuda midagi enamat, isegi kui koguduse aruandluses see hea välja paistaks.

reede, 11. aprill 2008

Huvitavad väljendid

Kui ristiusuga seotud positiivseid ebatüüpilisi väljendeid koguma hakata, kui palju neid päevas või nädalas kohtaks? „Enne magamajäämist Uue Testamendi lugemine ja kujutledes mõtisklemine on alateadvusele hää,“ seisab Areeni kolme küsimuse rubriigis.
Ei saa mitte aru, millise koguduse või konfessiooni esindajaga on tegemist.

Imestan kiiruse üle, millega jääb kirikuinimestele külge lähema suhtluskonna keelepruuk. Mida kergemini lööklaused omaks võtame, seda kummalisemad, vähem tõsiseltvõetavad, ajupestud väljapoole paistame. Mõttekaaslased mõistavad meid muidugi poolelt sõnalt. Mugav.

„Piibel on mõistlik valik kõikide teiste tekstide kõrval: selle on ilmutanud Jumal, et inimesed selle kaudu, Autorilt juhatust küsides pääsemise, rahu leiaksid selle maailma hädaorus.“ Kas see väljendus on sobilik mu konfessioonikaaslastele? Mulle endale ka mõne aja pärast? Vähem asjassepühendunutele, kes juhtuvad seda kuulma?

kolmapäev, 9. aprill 2008

Julgustav näide

Kontakti võttis kuulutaja vend Rootsi Luterlikust Evangeeliumiühendusest Soomes palvega, et ehk on võimalik üle vaadata mõnd eestikeelset teksti tema kodulehel. Eesti kogudustes käib küllalt mitmeid jutlustajaid Soome äratusliikumistest, aga Juhani on vist ainuke, kes on ära õppinud eesti keele. Kodulehe tekstid olid kohati pisut kohmakad, aga kõigest sai aru ning jutluste puhul võib kohatine konarlikkus olla kasukski: nõuab süvenemist, ei saa pealiskaudselt üle libiseda.

Kui palju head kuulutustööd jääb olemata sellepärast, et kuulutaja püüab jätta endast võimalikult head muljet, lihvib ja lihvib oma oskusi ega söanda rahva ette astuda? Asjatu uhkus? Siin oli tehtud julge algus, tekstid üles riputatud ning tagantjärele on vend leidnud ka inimesed, kes jutlusi on korrigeerinud. Paranduste ülesriputamine on praegu aja küsimus.

Julge hundi rind on rasvane ja tallekestel samuti jõusööt ees.
http://personal.inet.fi/tiede/gratiachristi/

teisipäev, 8. aprill 2008

Kevade märgid

Ajakirja toimetusse laekus artikkel, mille kokkuvõte kõlas: „Misjon ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega.“
Paar tundi hiljem Kaarli kirikus palvusel võttis õpetaja oma kõne kokku umbes nii: „Misjonis ei saa rääkida eraldi sõnadest ja tegudest. Misjonitööd teeb iga kristlane oma olemusega.“

Justkui kevadine Vaimutuul oleks puhumas, rändlindude kombel kaugelt maalt siiapoole teel. Annaks Jumal!

Sattusin Internetis ühe kristlase kirjutisele aastast 2002, kus autor lahkas ühe kristliku organisatsiooni tol ajal uudset ja töömahukat ettevõtmist: käib kah, ehkki tegelikult oleks võinud olla muidugi nii ja nii… Meenus: kui tol ajal võis kohata sellist suhtumist palju, siis viimaste aastate jooksul pole vähemalt mina üleoleva kriitiku vaatepunktiga kirikus niisama lihtsalt kokku puutunud. Vaim puhub: hoidkem uksed-aknad valla!

pühapäev, 6. aprill 2008

Eestlaste vaimulaad?

Eesti Ekspress kirjutab Areeni kultuuripreemia võitnud Andrus Kivirähki teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ kohta: „Osalt meenutab veretööde jada Shakes­peare’i, aga selles on ka mingit erilist eleegilist eestilikku vegeteerimisnukrust. Tunnet, et elu libiseb käest ja miskit suuremat ära teha ei jõua. Et saatus on sinu vastu ja ettevõtmised kisuvad kiiva.“

Tuli tuttav, eriti see, et elu libiseb käest. Tundest, et mida ma ka ei teeks, kulgeb mu elu vaevalt riivates minust mööda, parandas mind Jeesus.
Kellele see mõte ei meeldi, esitage pretensioonid Temale.

Milline peaks olema kirikutöötaja pilguga kirjutatud blogi? Mõned kirikuteemalised kirjutised on teinekord tundunud "liiga" positiivsed: elu pole ju selline! „Ussisõnu“ pole ma lugenud. Ei suutnud „Rehepappigi“ lugeda rohkem kui esimese neljandiku: teos tundus asjatult lootusetu ja lammutav.

Ma ei pea neid lugema selleks, et õppida tundma nn eestlaste vaimulaadi. Eestlane ei pea sellisesse vaimulaadi kinni jääma. Pretensioonid, miks meil on selline vaimulaad, tasub esitada jällegi Jeesusele. Küll Ta parandab, kui eleegilisest vegeteerimisnukrusest ükskord tüditakse.

neljapäev, 3. aprill 2008

Muna või kana

Eile intervjueerisin tuntud kirikumuusikut. Jutt läks koguduse koori rollile. Koorijuht tõdes, et iga koguduse koor peaks olema misjonikoor, kus ei piirduta ainult laulmisega, vaid isikliku jumalasuhte ja käitumise kaudu kuulutakse Jumala sõna oma ümbruskonnas. Siis on sõnum usutav ning uustulnukad ei pea kogudusest varsti pettunult lahkuma, põhjusel, et nad ei kogenud tervikut.

Intervjuu lõpul jäi staazikas koorijuht mõttesse: ta polnud ammu sellisel teemal laiemale publikule rääkinud. Ka mulle meenusid kirikumuusika teemalistest artiklitest eelkõige kitsalt eriala lahkavad kirjutised, millest paljud jäävad erialavõõrale inimesele kaugeks.

Kas jälle tuntud nähtus, et detaile lihvides jääb eesmärk ja laiem tervik tahaplaanile? Kas me ainult räägime eesmärgist liiga vähe või tõesti ka ei teadvusta seda küllalt? Või käivad need nähtused kokku?

teisipäev, 1. aprill 2008

Esmaspäevane palvus

Blogi sai alguse sellest, et tahtsin väljendada tänu Kaarli koguduse töötegijatele, kes võtsid ette ja alustasid Kristuse kannatusajal 2008 esmaspäeviti keskpäevaste palvuste pidamist. Olen üks neist, kes erinevatel mõjuvatel põhjustel ei jõua pühapäevahommikuti kirikusse. Esmaspäeviti asun hommikupoolikuti kirikust 100 meetrit eemal. Üllatus oli meeldiv: koguduse õpetaja Jaak Aus pidas lisaks armulaua jagamisele peaaegu täismõõtu jutluse.

Osalejaid oli, teadagi, vähevõitu. Alguse asi, ja teada sain mina asjast koguduse kodulehelt. Ei tea, kust teised 15-20 inimest said. Võiks ju minna ja küsida kantseleist, et äkki on abi vaja koguduse liikmetest e-maili listi koostamiseks, et jagada selle kaudu aeg-ajalt infot koguduse tegemiste kohta. Äkki millalgi küsingi. Enne pean olema kindel, kas mul endal oleks võimalik olla vabatahtlik abiline. Niisama-jutt olgu parem olemata.

Palvuse pidajad lubasid jätkata vähemalt suveni, ehkki alguses olla olnud soov lõpetada ülestõusmispühadega. Rõõmusõnumit, et palvuste pidamist ei saa enam lõpetada, olen kuulnud ennegi. Jumalale tänu meie üle valvamise ja hoolitsemise eest!