Talgutel on tore käia. Esiteks: istuva tööga inimese jaoks aktiivne puhkus, millest on kellelegi ka kasu. Teiseks: talgutest osavõtjad on täpselt oma nägu ja tegu, ilma teatud pühalikkuseta, mida näivad teinekord eeldavat "vaimulikumad" üritused. Reha najal juttu puhudes kuuleb siiraid vahvaid lugusid, samuti toidulauas. Ühesõnaga: elusad inimesed päris elus.
Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...
Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar