Palve jõud ja allikas

Ära oota mind! Oota Kristust.
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.

Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.

Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.

Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?