Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.
Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?
Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar