Käisin sünnipäeval, kus meenutati elu kolhoosiajal. Kibedad mälestused, mis mõjutavad elu siiamaani. Millest noorimad järeltulijad ei soovi midagi kuulda. Arusaadav: need on rasked lood.
Eestlaste tavalised lood, milledest ei osata siiamaani leida väljapääsu.
Küllap on rääkima hakkaminegi võit. Jeesuse pöördumiste seas inimeste poole domineerisid küsimused: Mis sa arvad? Mida sa tahad? Mis su nimi on? Mida te otsite? Kas sa näed midagi? Kes puudutas mind? Kas sa tahad terveks saada? Miks te vaidlete nendega? Kui kaua see juba temaga nõnda on? Mida te tahate, et ma teile teeksin? Kas te usute, et mina võin seda teha? Kas ma olen sulle armas? Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat? Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat? Kas sa usud Inimese Pojasse?
Vähemalt üks kuulaja on olemas, pealegi see kõige mõjukam. Ainult et samamoodi kui ta tunneb huvi inimese vastu tunneb ta huvi selle vastu, kas inimene teda tunneb.
Kes on teenäitajad? Sünnipäev veenis mind, et üks vaenlastest on väsimus, mida ei tunnistata, selle asemel et allikale rutata. Vaenlane, kelle mõjul öeldakse koorma all ägades kibedaid sõnu ka kõige kallimatele. Sõnu, mis põhjustavad perekonnaliikmete võõrandumist samamoodi nagu kogudusest eemalejäämist.
Armsad inimesed! Käes on puhkuste aeg.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar