Hea, et Leedu Ristimäele ei võtnud kaasa fotoaparaati. Pilte võib ju teha, kui viibida mäel päev või paar, aga tunniks siia põigates tundus targem pärastlõunapäikeses lihtsalt ahtakestel rajakestel jalutada. Koha olemus imbus nahapooride kaudu niigi sisse ja reisiväsimus kadus.
Vaikus ja rahu vaatamata külastajatele: kaasturistiga jalgrajal kohtudes, kus mööda ei mahtunud, oli temast pigem rõõm, mitte tüdimus nagu Tallinna vanalinnas. Ümberringi mõnesentimeetriste vahedega asetatud õlgadeni ulatuvad keskmist kasvu ristid, kolme-neljameetrised pikad ristid ja lugematud pisikesed ristid, riputatud suuremate külge. Kui tavalisest padrikust mahud veel läbi, siis ristimetsast läbi tungida tundus võimatu või vähemalt eriti barbaarne. Lugematul hulgal skulptuurikesi; mida rohkem vaatad, seda rohkem neid on. Igaüks väärt pildistamist mitmest küljest. Siin-seal losutasid ilmastiku käes oma kuju juba minetanud ristide auväärsed hunnikud.
Jääks päevaks või paariks... Siis avaneks ilmselt hoopis midagi erilaadset. Iseloomulik on muide, et saabujale paistab mäest umbes neljandik, nii et tulija jõuab juba pettudagi, kui siis esimese künkakese tagant ilmub veel teine ja kolmas... Kõige lõpus seisab hiljuti valminud klooster.
Kummaline oli, et ehkki meie grupis oli mitu suurt reisihuvilist, polnud siin varem keegi käinud. Olime ka kiired, ei jäänud midagi erilist ootama. Eesolev programm oli valmis ka. Aga fotoaparaadi osas tahaks ikkagi hoiatada; pealegi on pilte juba teiste poolt tehtud.
http://www.sacredsites.com/europe/lithuania/lithuania.html
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar