Küüditamise mälestamiseks esitati jumalateenistusel pikk muusikapala stiilis, mida väldin: mulle ei meeldi tunda närvilisust. Võõrkeelsetest sõnadest aru saamata, koos saalitäiega vapralt püsti seistes mõtlesin, et ehk teebki kogetav reaalsemaks kannatuse, mida elasid läbi küüditatud. Muidugi on võrdlus liialdatud, aga iga kord, kui märkan jumalateenistusel elemente, mis tunduvad ilmselt eemalepeletavad neile, kes pole teenistustega harjunud ehk siis uutele, eelkõige noortele koguduseliikmetele, keda me sõnades nii väga enda sekka ootame, tulevad pähe mahlakamat sorti väljendid. Andke palun mulle andeks.
Võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks, on õhutanud apostel Paulus. Võib-olla aitaks, kui selgitaksime seda uutele koguduseliikmetele enne, kui me pole jõudnud neid veel eemale peletada? Et näete: te saite ristitud ja võite nüüd olla tugevad Issandas. Katsuge meid siis ära kannatada meie eelarvamuste ja veidruste kiuste!
Järgmine kord võiksime vahelduseks mängida ka teises stiilis muusikat: pole usku ilma tegudeta, ligimesearmastus nõuab tõendeid. Ei pea ju esitama punki, võib ka midagi üldarusaadavamat.
Kultuuridevaheline dialoog?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar