Mõnus talgupäev

Talgutel on tore käia. Esiteks: istuva tööga inimese jaoks aktiivne puhkus, millest on kellelegi ka kasu. Teiseks: talgutest osavõtjad on täpselt oma nägu ja tegu, ilma teatud pühalikkuseta, mida näivad teinekord eeldavat "vaimulikumad" üritused. Reha najal juttu puhudes kuuleb siiraid vahvaid lugusid, samuti toidulauas. Ühesõnaga: elusad inimesed päris elus.

Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...

Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?

Veel ristivennast

Täna oli ristivend Tehnika tänaval ENKi toas, kus kohalik töötaja püüdis telefoni teel organiseerida mehe edasist sõitu Soome koos ristiga.
Selgus, et mees oli kuulnud Jumala käsku viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse neli aastat tagasi, olles 33 aastane. Tal oli ainult see üks lause ning mees hakkas palves küsima, kuidas edasi. Leidusid inimesed, kes tegid risti valmis. Kristuse nikerdanud mees on tänaseks juba sealpoolsuses.

Vitali reis ristiga algas 2006. Poola piiril mõtles ta, et kuidas küll seletada hiiglasliku risti vedamist piiriametnikele. Polnud vaja seletada kummalgi pool, piirivalvurid olid ristiga kohtudes südamest palvetanud ning ei pidanud vajalikuks isegi deklareeringupaberit, öeldes: sul pole vaja seda paberit, kui töö, mida teed, on Jumala töö.

Vitali ei plaani oma järgmisi samme kuigi kindlalt ette. Ta tahab nõnda olla kindel, et kui tal õnnestub edasi liikuda, on see Jumala teene, kes saadab iga kord inimesed ja korraldab transpordi. Poolas viibis rist pool aastat. "Täna võib rist olla pühakojas, homme võib-olla kellegi uskliku kodus," selgitas Vitali. Üksvahe oli rist teekonna jätkumist oodanud kaua kuskil põrandal lebades, aga rist polevat kurvastanud, sest inimesi käis tema juures palvetamas, rääkis mees, kes tunneb risti hingeelu kui oma lapse oma (mida rist ju mõnes mõttes talle ongi). Rist kurvastab, kui teda ei mõista inimesed, kes peaksid mõistma, jätkab vend. Eestis on ristile seni meeldinud. Tallinna jõudis ta Narva kaudu, sest Läti kristlastel olid sidemed just selle linna katoliiklastega, noil aga EELK Kaarli kogudusega. Vitali ema ja isa on üks roomakatoliku, teine kreekakatoliku kirikust, ta ise käinud tihti õigeusukirikus.

Mees ei pea oluliseks konfessiooni või isegi usundit. "Jumal ei küsi taevas, kas oled baptist või luterlane või moslem. Jumal vaatab, kuidas oled elanud. Kes on teinud head, on Jumalasse uskunud, sest ainult Jumal teeb head. On palju inimesi, kes tegelikult usuvad Jumalasse, aga nad ei tea seda," väidab Vitali.

Ta ei viibi kogu aeg risti juures. Lätis tegi rist kohalike initsiatiivil riigis ise ringkäigu. Vitali sai samal ajal tegeleda reisi edasise ettevalmistamisega. Ehkki tal on toetajaid, on vaja asjaajamisi korraldada osaliselt ise, näiteks viisade saamine. "Ma ei tunne ka nende riikide kombeid ja keeli, kuhu satun, seepärast on parem, kui kohalikud ise ristiga toimetavad. Küll kõik läheb hästi, sest Issand on kõige taga," usub mees, kes kogeb Tema juhatust ja hoolitsemist igal sammul.

Lõbus misjonär ristiga

Kaarlis lebas umbes 20X15 prussidest mitmemeetrine rist, millel ligi meetrine puust Jeesus okaskrooniga. Vägeva puutöö oli Eestisse toonud vend Ukrainast, kes oli saanud Jumalalt käsu viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse. Keskealisel vennal pole seega enam muret, mida teha edasiste kümnenditega, sest pealinnu olevat maailmas 200 ringis.
Palverändur oli saabunud meile Lätist, transpordi Eestisse aitasid korraldada läti kristlased. Edasi on plaan liikuda Soome, kuidas täpselt, seda vend täna veel ei teadnud.

Jeesus oli ilusasti nikerdatud nagu slaavi puutöö ikka. Risti kõrval seisis ikoon. Palveränduril polnud eelistusi konfessioonide suhtes. Seisin risti ees ja tänupalve Jeesusele tuli iseenesest huultele. Risti ja ikooniga võrdne sõnumi komponent oli palverändurist venna siiralt lahe olek. Lõbus naljavend - oleks olnud hinnang mehele, kui ta ei oleks seisnud selle suure risti kõrval.

Või oleme me, eesti luterlased, siiski ise mõttetult tõsise ilmega?

Varga jõud ei kanna

Kujundid aitavad tõepoolest asju selgitada ja kinnistada. Olümpiamängud tuletasid meelde, kui oluline on sportlase jaoks stardi- või tõukepakk. Kui varastad stardis või hüppepakule pihta ei saa, siis tulemus ei loe või ei jõuagi tulemuseni, ei suuda. Ei loe, kui suur või väike oli üleastumine - loeb selle olemasolu.

Kas pole sama vaimulikus töös. Kui äratõukepakk, Jeesuse Kristuse inimesekstulek, pattude lunastus ja uue elu andmine on hägustunud, pole jõudu joosta ega hüpata. Õieti käiagi ei jõua, sihitult lonkida ehk jõuab ühest kohast teise. Ei saa karjatarasse muidu kui väravast, ei ole muud jõudu kui Jeesuse saadetud Pühalt Vaimult, mis kohale viib.

Jeesuse pildid leitud!

Kadunud Jeesuse pildid olid pugenud hoopis Luther-säätiö ajakirjadesse Pyhäkön lamppu. Seal on neid kohe palju. Läks küll viis päeva, aga üles leidsin!
http://www.luthersaatio.com/pyhakonlamppu.php

Keda pole pildil?

Misjoniteemalised väljaanded kasutavad palju pildimaterjali. Tark tegu - pilt kõnetab efektiivsemalt kui tekst. SANSA juunikuises Lähde-lehes võib näiteks 26-l värvifotol näha inimesi ning viiel loodust (sümbolina). Ühe isikuportree taustaks on kirik ning väikese kuulutuse illustratsiooniks rist kivil. Kylväjä samanimelises väljaandes nr 6-7 on 15 fotot inimestest, ühel kujutatud loodust ning ühel kiriku interjööri. Soome Rahvamisjoni Vie Sanoma, maikuu: 38 fotot inimestest, üks loodusest, üks vaimulikult talituselt ortodoksikirikus. Soome Misjoniseltsi Lähetyssanomat on paksem ajakiri, numbrisse 6-7 mahtus 56 fotot inimestest ja kaks loodusest/arhitektuurist. Meie viimases Misjonifailides on 17-l pildil inimesed (ühel püstitavad risti), kahel loodus (mõeldud sümbolitena), üks palvemaja ja paar muud hoone osa.

Inimesed piltidel on kõikides väljaannetes misjonärid ja teised kiriku töötegijad ning eri maadest kohalikud nii portreedena kui igapäevatoimetustes.

Üheski nimetatud ajakirjadest polnud ühtegi Jeesust.

Kunagises misjoniajakirjas Meie Misjon samuti Jeesuse pildid puudusid, olid vaid misjonäride ja elu-olu pildid. Milleks teda ikka vaja, võib mõelda. Misjoniajakirjade lugejad ju teavad, kes on Jeesus. Mitmesugustes teistes sajandivanustes vaimulikes väljaannetes leidus, tõsi küll, lisaks vinjettidele, loodusmotiividele ja hägusatele fotodele mitmeid joonistatud Jeesuseid. "Tegija" oli veel pildil.

Niisiis sai ja saab lehelugeja misjoniväljaannete põhjal kiire ettekujutuse enamasti naerusuistest misjonäridest ning nende raskest tööst, sest kohalikud olud ei näe kuskil eriti meeliülendavad välja. Seda raskem tundub muidugi misjonäride töö ja suurem nende vaprus.

Tänaseks on suuresti välja kujunenud olukord, kus raha misjonitööks nagu veel oleks, aga minejaid ei ole. Ikkagi raske töö, mida tuleb teha naerusui. Igaüks hakkama ei saa. Pole ka vihjet, mis aitaks. "Tegija" on kulisside taga.

Iseasi, milline peaks olema tänapäeva pildile sobilik Jeesus. Kas 1970ndate filminägu või Mel Gibsoni filmist? Kui kunstniku kujutatud, siis kelle ja mis võtmes? Endale tundus hiljuti südamelähedane maal, millel inimestega maastiku taustal kaitsvalt käsi laiutav hiigelsuur udune Jeesus. Mille eest ta mind täpselt kaitses või miks tuge vajasin, ei oskagi täpselt öelda. Aga turvaline tundus.

Millist Jeesuse-pilti igatsed sina?

Eelarvamused

TÜ Suveülikooli meediasuhete kursusel toonitas õppejõud keskmiselt kord tunnis kristliku eetika tähtsust meedia- ja suhtekorraldustöös ning seda, et enne mingu ajakirjanik vastuollu oma tööandjaga kui südametunnistusega.
Järgmine, propaganda-teemaline koolitus algas meeldetuletusega mõiste algupärast: 1622. aastal oli paavst asutanud vastureformatsiooni tarbeks Congregatio de Propaganda Fide. Negatiivne kaastähendus lisandus peamiselt II maailmasõja andekate manipuleerijate tõttu.
Propaganda tähendab ladina keeles muuhulgas "levitamist". Näiteks nagu Hea Sõnumi levitamine.

Alar Kilp kirjutab Eesti Kirikus eelarvamustest hariduse suhtes: http://www.eestikirik.ee/node/5450. Olin läinud minagi kursustele üsna vaikselt. Päris kindlasti poleks ma oodanud sealt kristlike väärtuste propageerimist. Eelarvamus!

Eerik Haamer KUMUs

Eerik Haameri maalide näitus KUMUs on avatud 12. oktoobrini. Ärge arvake, et aega küll: aeg möödub kiirelt. Tutvuda aga tasub otse kindlasti.
Võib ju mõelda, et milliseks oleks kahtlemata kunstnikuks sündinud mehe elu ja looming kujunenud siis, kui ta ei oleks 1944 paadiga Rootsi läinud. Võib arvata, et tänu sellele minekule sai anne areneda täies hiilguses. Nagu vend Harri, polnud ka Eerik kompromisside mees: näituse infolehest võib lugeda, kuidas Eerik loobus võimlemisõpetaja tööst, kui ei tohtinud õpilasi hinnata enam nende annete kohaselt, vaid tuli lähtuda normidest.
Elu Rootsiski polnud kerge nagu pole ta kerge kusagil. Nüüd saame mõtiskleda näitusel muuhulgas võõrandumise üle. Ehkki kunstnik ei kohanenud Rootsi inimeste ja elulaadiga, on piltidel kujutatud grotesk lõbus ja elujaatav. Juba ainuüksi sellepärast tasub tänapäeva kirju ja killustunud maailma elanikel näitust vaatama minna. Aga ka selleks, et veenduda: üks tõeline suurmees on eestlaste seas veel lisaks senituntuile.

Pikavere, AD 2008

Otsekui tuli tuha all on vennastekoguduse vaimsus Eestis. Pikavere uue palvemaja 178. aastapäevale oli kogunenud tänavu poole rohkem rahvast kui mullu. Välimuse järgi vaiksed, lihtsad, "tavalised" eestlased. Ma ei lase end häirida sellest, et säravaid suhtlejaid on eestlaste seas vähe. Eestlasena tean, et kinnisegi näoilme taga on soe, "õigel kohal" süda. Ärgem laskem tagasihoidlikkusest ennast heidutada! Need inimesed hoiavad vaikselt maa vaimsust, ilma lokku löömata.
Palvemaja oli elamus. Kui siin-seal on vanu palvelaid silmnähtavalt, ka uuemate materjalidega kohendatud, siis siin näis kõik olema autentne, hiilgeaegade ajastule omane. Ometi oli kõik piinlikult tip-top, puhas, seinad sirged, tolm olematu. Pigem oli märgata puidu läikimist rohkest kasutamisest. Kindlasti on maja kohendatud, aga erilise pieteeditundega.
Mihkli kogudus teeb siin tasapisi tööd.
Nagu mujalgi vennastekoguduse palvelates, oli siingi täna esiplaanil evangeeliumi tuum, armuõpetus, mida kirikujutlustes tavaliselt pealiskaudsemalt, muu jutu sees mainitakse. Palvelates kuuleb armuõpetusest mitmekesisemalt, mitme nurga alt. Iga kõneleja lisab mingi uue aspekti. Õpetlik eriti usuteel algajaile. Ise hakkasin mõistma usu saladust nimelt selle vaimsusega kokku puutudes.
Nüüd külastasin palvemaja aastapäeva üle paariaastase vahe. Tundus, et tegemist on omamoodi kultuurireservaadiga. Sõnum oleks justkui igavene, aga miks jäi esituse vorm kuhugi "kinni", kusjuures on arusaamatu , kuhu, sest sõnum tegelikult ju toimib. Ainult et esmakordselt tulijaile võib jääda mulje, et vanaaegne vorm kuulub kristluse juurde.
Omal ajal võeti ju lapsi palvelatesse kaasa, nii et selles kultuuris on üles kasvanud arvestatav hulk inimesi. Palvemajakultuur oleks võinud võtta seega tasapisi kaasaegsemaid vorme, aga ei võtnud. Kriitilist hulka inimesi eluterve jätkuvuse saavutamiseks ei piisanud?