Puhkusele!

Käisin sünnipäeval, kus meenutati elu kolhoosiajal. Kibedad mälestused, mis mõjutavad elu siiamaani. Millest noorimad järeltulijad ei soovi midagi kuulda. Arusaadav: need on rasked lood.
Eestlaste tavalised lood, milledest ei osata siiamaani leida väljapääsu.

Küllap on rääkima hakkaminegi võit. Jeesuse pöördumiste seas inimeste poole domineerisid küsimused: Mis sa arvad? Mida sa tahad? Mis su nimi on? Mida te otsite? Kas sa näed midagi? Kes puudutas mind? Kas sa tahad terveks saada? Miks te vaidlete nendega? Kui kaua see juba temaga nõnda on? Mida te tahate, et ma teile teeksin? Kas te usute, et mina võin seda teha? Kas ma olen sulle armas? Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat? Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat? Kas sa usud Inimese Pojasse?

Vähemalt üks kuulaja on olemas, pealegi see kõige mõjukam. Ainult et samamoodi kui ta tunneb huvi inimese vastu tunneb ta huvi selle vastu, kas inimene teda tunneb.

Kes on teenäitajad? Sünnipäev veenis mind, et üks vaenlastest on väsimus, mida ei tunnistata, selle asemel et allikale rutata. Vaenlane, kelle mõjul öeldakse koorma all ägades kibedaid sõnu ka kõige kallimatele. Sõnu, mis põhjustavad perekonnaliikmete võõrandumist samamoodi nagu kogudusest eemalejäämist.

Armsad inimesed! Käes on puhkuste aeg.

Tugitoolisport

Leppisin iseendaga kokku, et püüan seletada just seda piiblisalmi, mis raamatut avades kõige esimesena silma jääb.
Enamikul juhtudel on jäänud silma praeguste inimeste ja aja tarbeks eriti mõttevaba salm.
Seda, tõsi küll, esmapilgul. Lähemal uurimahakkamisel on ilmnenud, et tegemist on pigem põhjatu kaabuga, millest saab leide teha lõputult. Tegevusega kaasneva hasardi tõttu saab oluliseks mõistlikul kohal lõpetamine.

Nagu ristsõnade lahendamisel: millisel hulgal, mis hoo ja armastusega lahendatakse Eestis ristsõnu! Piiblilahendamine on ju põhimõtteliselt sarnane tugitoolisport. Olemas on koguni Eesti Mõttespordi Selts...
Et kui paneks reeglid, raamid kirja ja...
Kohtunik jääks vist õigete lahenduste määramisel siiski hätta. Kui selleks pole just Jumal ise.
Küllap ta ongi mängu jälgimas, Tema, Õiglane kohtunik. Oleks ainult mängijaid rohkem!

Laristamine? Ei sugugi.

Jüriöö parki (loe rohkem: http://www.susi.ee/?id=35) Võidupüha tule süütamisele tasus 22. juuni õhtul minna: järjest kaunimaks ehitatav park ja memoriaal, sõjaväeorkestri vigurmarss, viimistletud ilutulestik pastelltoonides sinisel taustal, ilusad inimesed. Pluss ilus ilm, mida järgmiseks, paraadihommikuks enam ei jätkunud.
Kohaletulnuid oli umbes sadakond. Seega oli korraldus läinud inimese kohta päris kalliks.

Jumalateenistusi peetakse pühapäeviti samuti vähesele hulgale, proportsionaalselt ehk sama suurele arvestades potentsiaalsete tulijate üldarvu.
Mis teha: hea sõnum ei küsi ohvritest.

Palvevastus

Täna: reis punktist A punkti B, kust abikaasal tuli remonditöökojast punkti A tagasi tuua sõbra Citroen 2 CV 6. Abikaasa kutsus mind lahkelt kaasa.
Ilus oli podistada Sitikaga mööda vihmasagaralist ja päikeselist Eestimaad. Ilus maa, vahvad inimesed. Jõudsime õnnelikult tagasi, ehkki mahtusime kategooria alla ”aeglane sõiduk teel”. Möödusime ise ka: ühest traktorist.

Mida oli näha ”kirikutöötaja pilguga”? Ilu, arvan. Usun, et olen Jumalat tundma õppides muutunud elu suhtes avatumaks, eelarvamustevabamaks. ”Posmotret dobrõmi glazami,” mäletan fraasi vene keele tunnist omal ajal. Fraasi sisu võlus mind, soovisin sellist oskust juba kooliajal. Ju ma tundsin, et see on keeruline.
Inimese jaoks ongi, Jumala jaoks meie südames mitte. Palvevastused tulevad, kasvõi omal ajal.

Väike selts

Sünnipäevasid on moekas pidada „väljas“. Kus korraldada peokokkusaamist kui mitte Piibliseltsis, eriti kui selts on sünnipäevalapse tööandja ning paljud külalised muul viisil sellesse ainulaadsesse paika ei satuks.
Arvestades Piibli tähendust ja mõju, võiks seltsimaja Eestis olla vähemalt sama vägev kui Estonia teater või Rahvusraamatukogu. Paradoksaalselt - või just loogiliselt - ei vaja tallis sündinu inspireeritud jutukogu aga suuremat levitajat kui selline, mis mahub ära avaramasse korterisse. Pluss töövõrgustik üle maailma.
Aitäh toitmast!

Tulevane

Sünnipäevalauas läks jutt kristlikule abielule: et selle eesmärgiks peaks olema võimalikult terviklik pereelu. Eesti Ekspressi mennoniitide-loos oli autori tõdemus, et nende eluviis võiks päästa maailma.

Paraku nõuab ideaalitaotlemine eraldatust ümbritsevast. Meid on aga saadetud just maailma keskele, kuulutama lootust lootusetuses.
Eelmaiku tulevasest paradiisist jätkub kõigile.

Mida sa tahad, et ma sulle mängiksin?

Küüditamise mälestamiseks esitati jumalateenistusel pikk muusikapala stiilis, mida väldin: mulle ei meeldi tunda närvilisust. Võõrkeelsetest sõnadest aru saamata, koos saalitäiega vapralt püsti seistes mõtlesin, et ehk teebki kogetav reaalsemaks kannatuse, mida elasid läbi küüditatud. Muidugi on võrdlus liialdatud, aga iga kord, kui märkan jumalateenistusel elemente, mis tunduvad ilmselt eemalepeletavad neile, kes pole teenistustega harjunud ehk siis uutele, eelkõige noortele koguduseliikmetele, keda me sõnades nii väga enda sekka ootame, tulevad pähe mahlakamat sorti väljendid. Andke palun mulle andeks.

Võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks, on õhutanud apostel Paulus. Võib-olla aitaks, kui selgitaksime seda uutele koguduseliikmetele enne, kui me pole jõudnud neid veel eemale peletada? Et näete: te saite ristitud ja võite nüüd olla tugevad Issandas. Katsuge meid siis ära kannatada meie eelarvamuste ja veidruste kiuste!

Järgmine kord võiksime vahelduseks mängida ka teises stiilis muusikat: pole usku ilma tegudeta, ligimesearmastus nõuab tõendeid. Ei pea ju esitama punki, võib ka midagi üldarusaadavamat.
Kultuuridevaheline dialoog?

Sidusus

Miks ma osalesin järjekordsel EMSLi uudiskirjast leitud poolepäevasel tasuta õppepäeval? Üks põhjus oli kampaaniakoolitus ise: oskust pole just üleliia. Teine põhjus üldse MTÜde aktivistide kohtumistel osalemiseks on osavõtjad, keda iseloomustab positiivne mõttelaad ja heatahtlik huvi ümbritseva vastu, tegevusalale pühendumine, soov asju positiivses suunas muuta ning usk selle võimalikkusesse. Selline keskkond õnneks nakkab!

Koolitus oli iseenesestmõistetavalt inglise keeles ilma tõlketa, ehkki reklaamist seda välja ei lugenud. Ju olen mina ajast maha jäänud, et selle üle imestasin: koostöö eeldabki ju keelte tundmist, igasuguste keelte.

Päeva teisel poolel oli sugulase, eaka sõjamehe matus. Mattis kaplan. Nii asjakohast ja elulist kõnet selge kristliku sõnumiga, üle soolamata ja allahindlust tegemata ei tulnudki varasemast meelde. Matuselised kiitsid südamest, peielauas kõnelesid mõnedki usuteemadel edasi: vaimulikul oli õnnestunud tekitada avatud õhkkond.

Temagi tundis keeli, inimeste keeli, kes istusid laua ümber. Keeli, mida õpib ainult osaledes elus ja sõjas.

Püüdlik tulnukas

Ostsin Tammsaare pargi käsitöö müügiplatsilt väikese lootusrikka naeratusega savikuju. Kuju meenutas natuke tulnukat, kellel on tiivakesed seljal. Tundus, nagu oleks ta hirmsat moodi vaeva näinud tiivakeste kasvatamisega ja küsib nüüd: kas kõlbab?

Nimetasin kuju mõttes: "tekopyhä". Ostsingi selleks, et ta mulle meelde tuletaks, kui väga me üritame endale tiibu kasvatada, unustades, et tiivad annab Jumal.
Soomekeelset sõna kasutasin selleks, et eesti keeles ei tule nii tabavat meelde. "Võltsvaga" annab negatiivse hinnangu, aga tekopyhä tundub olema tavaline püüdlik tobu nagu enamus meist Jumalat ära osta püüdes.
Tulnukanäolisus tundub, jah, kõige otsa hea leid. Leedu keraamikutel on inimloomuse tabamine hästi õnnestunud!

Elagu keskpärasus!

Raamatupoes ootas rõõmus taaskohtumine Raoul Üksvärava teosega "Organisatsioon ja juhtimine". Neljas trükk. Eelmine, aastal 2004 välja lastud oli mul ka, aga kinkisin ära. Selle teosega on nii, et olles lugenud selle võrratut eesti keelt ja nautinud selget ainekäsitlust, kuhu mahub teemasid alfast oomegani, ei soovi enam kätte võtta teisi organisatsioonidest jutustavaid raamatuid.

Kaalusin, kas vajan soliidse hinnaga trükist uuesti endale, ning ostsin. Lihtsalt, et omada meistriteost. Kodus paotasin kaant... ning jäin taas lugema. Võimalik, et mul on keskmisest suurem huvi organisatsioonide hingeelu vastu, aga arvatavasti rohkem sellepärast, et raamat on hästi kirjutatud.

Elagu keskpärasus! Muidu ei oska tähetundide üle olla tänulik.