Kirjutan ajalehte Eesti Kirik piibliseltside tööd tutvustavat sarja. Pärast kolmanda osa ilmumist valdab mind seda lehes nähes kentsakas tunne: leheruum on kasutatud juba mitmendat korda mingite kolkakohtade elu kirjeldamisele, samal ajal kui ülejäänud osa lehest ajab ikka ehedat Eesti asja: meie kogudused, meie üritused, meie vaimulike mõtteavaldused, meie ajalugu jne.
Neid lugusid koostades on olnud raske end välja rebida allikate kirjutamistavast. Materjali valimine on olnud keeruline, sest teiste maade väljaanded on teinekord tähtsustanud justkui mingeid muid asju kui meil harjutud lugema. Palju on ära toodud näiteks „tavaliste“ inimeste, lugude tegelaste nimesid.
Tunnen: peaksin püüdma end väljendada kuidagi meiemalt. Mida see tähendab, tuleb mul alles avastada. Ühes sellega saab minu jaoks kindlamad piirjooned ka meie Suur Eesti Asi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar