Eestlaste vaimulaad?

Eesti Ekspress kirjutab Areeni kultuuripreemia võitnud Andrus Kivirähki teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ kohta: „Osalt meenutab veretööde jada Shakes­peare’i, aga selles on ka mingit erilist eleegilist eestilikku vegeteerimisnukrust. Tunnet, et elu libiseb käest ja miskit suuremat ära teha ei jõua. Et saatus on sinu vastu ja ettevõtmised kisuvad kiiva.“

Tuli tuttav, eriti see, et elu libiseb käest. Tundest, et mida ma ka ei teeks, kulgeb mu elu vaevalt riivates minust mööda, parandas mind Jeesus.
Kellele see mõte ei meeldi, esitage pretensioonid Temale.

Milline peaks olema kirikutöötaja pilguga kirjutatud blogi? Mõned kirikuteemalised kirjutised on teinekord tundunud "liiga" positiivsed: elu pole ju selline! „Ussisõnu“ pole ma lugenud. Ei suutnud „Rehepappigi“ lugeda rohkem kui esimese neljandiku: teos tundus asjatult lootusetu ja lammutav.

Ma ei pea neid lugema selleks, et õppida tundma nn eestlaste vaimulaadi. Eestlane ei pea sellisesse vaimulaadi kinni jääma. Pretensioonid, miks meil on selline vaimulaad, tasub esitada jällegi Jeesusele. Küll Ta parandab, kui eleegilisest vegeteerimisnukrusest ükskord tüditakse.