Palve jõud, järjekordselt avastatud

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

Nädala algul oli kuulda mitme kolleegi vihjeid, et nad on väsinud. Nädala edenedes tuletati meelde, et puhkama peab korralikult ning sellega on tõsi taga.
Neljandal päeval hakkas väsimus tunda andma: pea tundus sisustatud ühtlaselt halli mõttemassiga, millest ei küündinud välja ühtegi kasutuskõlblikku mõtet. Küll tulid meelde mitmed ebaõnnestumised, halvad ootamatused ja tegemata tööd.
Reedel tundus asi päris hull: esmaspäevaks vajamineva artikli koostamine tundus töömahukuse tõttu võimatu, samas kui südametunnistusele koputas kodune tolmukiht voodi all.

Palvetasin keset päikesepaistelist päeva voodil külili, tõsises hädas nagu olin: väsinud ja kurnatud. Kümnekonna minuti pärast avasin arvuti ja asusin tööle. Artikli sisuks leidsin praktiliselt otsemaid tõeliselt vahva algmaterjali. Lugu valmis pooleteise tunniga ja kirjutades itsitasin lustist, sest ka algmaterjal oli rõõmuga kirjutatud.
Saatsin loo bossile ära. Nüüd saab hakata koristama.

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

Suur Eesti Asi

Kirjutan ajalehte Eesti Kirik piibliseltside tööd tutvustavat sarja. Pärast kolmanda osa ilmumist valdab mind seda lehes nähes kentsakas tunne: leheruum on kasutatud juba mitmendat korda mingite kolkakohtade elu kirjeldamisele, samal ajal kui ülejäänud osa lehest ajab ikka ehedat Eesti asja: meie kogudused, meie üritused, meie vaimulike mõtteavaldused, meie ajalugu jne.

Neid lugusid koostades on olnud raske end välja rebida allikate kirjutamistavast. Materjali valimine on olnud keeruline, sest teiste maade väljaanded on teinekord tähtsustanud justkui mingeid muid asju kui meil harjutud lugema. Palju on ära toodud näiteks „tavaliste“ inimeste, lugude tegelaste nimesid.

Tunnen: peaksin püüdma end väljendada kuidagi meiemalt. Mida see tähendab, tuleb mul alles avastada. Ühes sellega saab minu jaoks kindlamad piirjooned ka meie Suur Eesti Asi.

Mitte ainult head kuulutajad

Mida oleks vaja, et inimesed Jumala sõna kuuleksid? Häid kuulutajaid? Paistab küll, et mõnedele on Püha Vaim andnud suurema oskuse kõnelda Jumalariigi ja maapealse riigi asjust nii, et adressaadile jõuab loo tuum kohale. Eelduseks tundub aga olema adressaadi veendumus selle maailma kaduvusest. Julm, mis? Et soovigem rohkem sõdu, rohkem õnnetusi, ebameeldivusi – küll siis kirgastub ka evangeelium täielikumalt.

Ei, kannatusi pole vaja soovida, nad tulevad ise selle maailma paratamatusena. Neist saab läbi evangeeliumile toetudes. Kas sa oled päästetud? – Jah, sest rikkusin abielu, tapsin, valetasin, varastasin. Ma tean, mis on evangeelium. Kristus on surnud ka minu pärast.

Rikkumatu sõnum

Väärtuslik on see aeg koguduses, mil õpetatakse orienteeruma Jumala sõnas. Elu rabab ikka ootamatustega, kus ainsaks kõlbulikuks vastuseks osutub Jumala sõna. See ei võta ära valu, aga see ankurdab igavikku või millessegi laiemasse, mille kohta meil pole teavet, aga mille suhtes võime Jumalat usaldada.

Mõelda – ta teadis ette, et meil läheb tema sõna vaja. Läbi aegade on ta üritanud oma sõnumit meile pakkuda. Meie asi on hoida see sellena, mis ta on. Me ei suuda midagi enamat, isegi kui koguduse aruandluses see hea välja paistaks.

Huvitavad väljendid

Kui ristiusuga seotud positiivseid ebatüüpilisi väljendeid koguma hakata, kui palju neid päevas või nädalas kohtaks? „Enne magamajäämist Uue Testamendi lugemine ja kujutledes mõtisklemine on alateadvusele hää,“ seisab Areeni kolme küsimuse rubriigis.
Ei saa mitte aru, millise koguduse või konfessiooni esindajaga on tegemist.

Imestan kiiruse üle, millega jääb kirikuinimestele külge lähema suhtluskonna keelepruuk. Mida kergemini lööklaused omaks võtame, seda kummalisemad, vähem tõsiseltvõetavad, ajupestud väljapoole paistame. Mõttekaaslased mõistavad meid muidugi poolelt sõnalt. Mugav.

„Piibel on mõistlik valik kõikide teiste tekstide kõrval: selle on ilmutanud Jumal, et inimesed selle kaudu, Autorilt juhatust küsides pääsemise, rahu leiaksid selle maailma hädaorus.“ Kas see väljendus on sobilik mu konfessioonikaaslastele? Mulle endale ka mõne aja pärast? Vähem asjassepühendunutele, kes juhtuvad seda kuulma?

Julgustav näide

Kontakti võttis kuulutaja vend Rootsi Luterlikust Evangeeliumiühendusest Soomes palvega, et ehk on võimalik üle vaadata mõnd eestikeelset teksti tema kodulehel. Eesti kogudustes käib küllalt mitmeid jutlustajaid Soome äratusliikumistest, aga Juhani on vist ainuke, kes on ära õppinud eesti keele. Kodulehe tekstid olid kohati pisut kohmakad, aga kõigest sai aru ning jutluste puhul võib kohatine konarlikkus olla kasukski: nõuab süvenemist, ei saa pealiskaudselt üle libiseda.

Kui palju head kuulutustööd jääb olemata sellepärast, et kuulutaja püüab jätta endast võimalikult head muljet, lihvib ja lihvib oma oskusi ega söanda rahva ette astuda? Asjatu uhkus? Siin oli tehtud julge algus, tekstid üles riputatud ning tagantjärele on vend leidnud ka inimesed, kes jutlusi on korrigeerinud. Paranduste ülesriputamine on praegu aja küsimus.

Julge hundi rind on rasvane ja tallekestel samuti jõusööt ees.
http://personal.inet.fi/tiede/gratiachristi/

Kevade märgid

Ajakirja toimetusse laekus artikkel, mille kokkuvõte kõlas: „Misjon ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega.“
Paar tundi hiljem Kaarli kirikus palvusel võttis õpetaja oma kõne kokku umbes nii: „Misjonis ei saa rääkida eraldi sõnadest ja tegudest. Misjonitööd teeb iga kristlane oma olemusega.“

Justkui kevadine Vaimutuul oleks puhumas, rändlindude kombel kaugelt maalt siiapoole teel. Annaks Jumal!

Sattusin Internetis ühe kristlase kirjutisele aastast 2002, kus autor lahkas ühe kristliku organisatsiooni tol ajal uudset ja töömahukat ettevõtmist: käib kah, ehkki tegelikult oleks võinud olla muidugi nii ja nii… Meenus: kui tol ajal võis kohata sellist suhtumist palju, siis viimaste aastate jooksul pole vähemalt mina üleoleva kriitiku vaatepunktiga kirikus niisama lihtsalt kokku puutunud. Vaim puhub: hoidkem uksed-aknad valla!

Eestlaste vaimulaad?

Eesti Ekspress kirjutab Areeni kultuuripreemia võitnud Andrus Kivirähki teose „Mees, kes teadis ussisõnu“ kohta: „Osalt meenutab veretööde jada Shakes­peare’i, aga selles on ka mingit erilist eleegilist eestilikku vegeteerimisnukrust. Tunnet, et elu libiseb käest ja miskit suuremat ära teha ei jõua. Et saatus on sinu vastu ja ettevõtmised kisuvad kiiva.“

Tuli tuttav, eriti see, et elu libiseb käest. Tundest, et mida ma ka ei teeks, kulgeb mu elu vaevalt riivates minust mööda, parandas mind Jeesus.
Kellele see mõte ei meeldi, esitage pretensioonid Temale.

Milline peaks olema kirikutöötaja pilguga kirjutatud blogi? Mõned kirikuteemalised kirjutised on teinekord tundunud "liiga" positiivsed: elu pole ju selline! „Ussisõnu“ pole ma lugenud. Ei suutnud „Rehepappigi“ lugeda rohkem kui esimese neljandiku: teos tundus asjatult lootusetu ja lammutav.

Ma ei pea neid lugema selleks, et õppida tundma nn eestlaste vaimulaadi. Eestlane ei pea sellisesse vaimulaadi kinni jääma. Pretensioonid, miks meil on selline vaimulaad, tasub esitada jällegi Jeesusele. Küll Ta parandab, kui eleegilisest vegeteerimisnukrusest ükskord tüditakse.

Muna või kana

Eile intervjueerisin tuntud kirikumuusikut. Jutt läks koguduse koori rollile. Koorijuht tõdes, et iga koguduse koor peaks olema misjonikoor, kus ei piirduta ainult laulmisega, vaid isikliku jumalasuhte ja käitumise kaudu kuulutakse Jumala sõna oma ümbruskonnas. Siis on sõnum usutav ning uustulnukad ei pea kogudusest varsti pettunult lahkuma, põhjusel, et nad ei kogenud tervikut.

Intervjuu lõpul jäi staazikas koorijuht mõttesse: ta polnud ammu sellisel teemal laiemale publikule rääkinud. Ka mulle meenusid kirikumuusika teemalistest artiklitest eelkõige kitsalt eriala lahkavad kirjutised, millest paljud jäävad erialavõõrale inimesele kaugeks.

Kas jälle tuntud nähtus, et detaile lihvides jääb eesmärk ja laiem tervik tahaplaanile? Kas me ainult räägime eesmärgist liiga vähe või tõesti ka ei teadvusta seda küllalt? Või käivad need nähtused kokku?

Esmaspäevane palvus

Blogi sai alguse sellest, et tahtsin väljendada tänu Kaarli koguduse töötegijatele, kes võtsid ette ja alustasid Kristuse kannatusajal 2008 esmaspäeviti keskpäevaste palvuste pidamist. Olen üks neist, kes erinevatel mõjuvatel põhjustel ei jõua pühapäevahommikuti kirikusse. Esmaspäeviti asun hommikupoolikuti kirikust 100 meetrit eemal. Üllatus oli meeldiv: koguduse õpetaja Jaak Aus pidas lisaks armulaua jagamisele peaaegu täismõõtu jutluse.

Osalejaid oli, teadagi, vähevõitu. Alguse asi, ja teada sain mina asjast koguduse kodulehelt. Ei tea, kust teised 15-20 inimest said. Võiks ju minna ja küsida kantseleist, et äkki on abi vaja koguduse liikmetest e-maili listi koostamiseks, et jagada selle kaudu aeg-ajalt infot koguduse tegemiste kohta. Äkki millalgi küsingi. Enne pean olema kindel, kas mul endal oleks võimalik olla vabatahtlik abiline. Niisama-jutt olgu parem olemata.

Palvuse pidajad lubasid jätkata vähemalt suveni, ehkki alguses olla olnud soov lõpetada ülestõusmispühadega. Rõõmusõnumit, et palvuste pidamist ei saa enam lõpetada, olen kuulnud ennegi. Jumalale tänu meie üle valvamise ja hoolitsemise eest!