Meremeeste Kodu uuenenud kabel pani jälle kord mõtlema tänapäevaste sakraalruumide vajalikkuse üle.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.
Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.
Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.
pühapäev, 21. september 2008
laupäev, 13. september 2008
Salm matusepäevaks
Salme Reier, vennastekoguduse Tallinna Endla palvemaja perenaine maeti eile. Salme oli ka see, kes populaarsesse sinisesse Vaimulike Loosungite raamatusse valis eestipäraseid nn kolmandaid salme. Iga päeva kohta käivad piiblisalmid pannakse muidu kokku Herrnhutis, kus esimesed, Vana Testamendi salmid loositakse ja teised, Uue Testamendi omad valitakse esimestele sobivad. Kolmas salm valitakse kui inimesepoolne vastus Jumala sõnale ning need varieeruvad vastavalt nende maade oludele, kus loosungiraamat ilmub.
Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.
Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.
teisipäev, 9. september 2008
Jagamatu kogemus
Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.
Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?
Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?
Wittgenstein jäigi vait.
Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?
Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?
pühapäev, 7. september 2008
Palve jõud ja allikas
Ära oota mind! Oota Kristust.
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.
Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.
Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.
Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.
Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.
Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.
Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?
Tellimine:
Postitused (Atom)