Võtsin töö juurde kaasa ansambli HU? plaadi, sest ees ootas nüri töö: ümbrikute kleepimine. Kohapeal tuli välja, et meie uuele sekretärile meeldib ka väga ansambel HU? ning me kleepisime HU? saatel ümbrikke kahekesi. Lõuna paiku selgus, et ka kolmandale kolleegile, raadiotoimetajale meeldib HU? ning tema korralikust aparatuurist kõlasid laulud reipalt üle koridori. Ühtlasi tuli välja, et meile kolmele meeldib üpris sarnane muusika (näiteks U2).
Varem polnud me sellistel teemadel rääkinud. Raadiotoimetajaga olime rääkinud ainult vaimulikust muusikast, et milline stiil meeldib.
Eile käisin Kunstihoones näitusel OBSCURUM PER OBSCURIUS teemal: kuidas saab religioon eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas. Näituse seminaril võis aimata, kuidas usuasjanduse esindajad ei teadnud ülearu palju kunstiasjandusest ja vastupidi. Seminar oli väga lahke ja näitus väga hea - minge kindlasti vaatama! Igaüks-omaenda-kultuuris elamine pani aga mõtlema. „Keeli on vaja tunda,“ jäi meelde tuntud õppejõu tõdemus.
Kõrvuti lõbusalt hakkama saavad kultuurid on tore nähtus. Eelmise sekretäri ajal poleks ma plaati kaasa võtnud – seda poleks olnud kellegagi jagada. Kultuuride erinevused olid liiga suured. „Kõnealuseks kõlbavad ainult vagad teemad,“ märkis uus sekretär kriitiliselt kirikuga seotud tööpaikade kohta.
Ometi sidus meid just HU? oma tavaelu traagikat vaimukalt edasiandvate lauludega. Kes vajab päästvat sõnumit Kristusest – juhtub siin kedagi sellist olema?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar