HU?, koguja

Võtsin töö juurde kaasa ansambli HU? plaadi, sest ees ootas nüri töö: ümbrikute kleepimine. Kohapeal tuli välja, et meie uuele sekretärile meeldib ka väga ansambel HU? ning me kleepisime HU? saatel ümbrikke kahekesi. Lõuna paiku selgus, et ka kolmandale kolleegile, raadiotoimetajale meeldib HU? ning tema korralikust aparatuurist kõlasid laulud reipalt üle koridori. Ühtlasi tuli välja, et meile kolmele meeldib üpris sarnane muusika (näiteks U2).

Varem polnud me sellistel teemadel rääkinud. Raadiotoimetajaga olime rääkinud ainult vaimulikust muusikast, et milline stiil meeldib.

Eile käisin Kunstihoones näitusel OBSCURUM PER OBSCURIUS teemal: kuidas saab religioon eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas. Näituse seminaril võis aimata, kuidas usuasjanduse esindajad ei teadnud ülearu palju kunstiasjandusest ja vastupidi. Seminar oli väga lahke ja näitus väga hea - minge kindlasti vaatama! Igaüks-omaenda-kultuuris elamine pani aga mõtlema. „Keeli on vaja tunda,“ jäi meelde tuntud õppejõu tõdemus.

Kõrvuti lõbusalt hakkama saavad kultuurid on tore nähtus. Eelmise sekretäri ajal poleks ma plaati kaasa võtnud – seda poleks olnud kellegagi jagada. Kultuuride erinevused olid liiga suured. „Kõnealuseks kõlbavad ainult vagad teemad,“ märkis uus sekretär kriitiliselt kirikuga seotud tööpaikade kohta.

Ometi sidus meid just HU? oma tavaelu traagikat vaimukalt edasiandvate lauludega. Kes vajab päästvat sõnumit Kristusest – juhtub siin kedagi sellist olema?

Asjalik

Pühapäeval pärast jumalateenistust oli plaanis laupäevak. Läksin kohale selle alguseks: polnud soovi töörõivais teenistusel istuda.

Labidad-rehad jagati kätte ning tunni jooksul lükkasime muruaukudesse tasaseks mitu autokoormat mulda. Inimesi oli täpselt nii sobivalt, et üksteisele labidatega pihta ei saanud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Ah et pühapäev? Teenimine ju.

Armas koosolemine

Reedene koosolemine Peeteli koguduses: kohalikul vene grupil oli külas tartlastest abielupaar, kes oli veetnud kuuajase korralise puhkuse misjoniabilistena Birskis.

Inimesi oli kokku kümmekond, jutt käis vene keeles. Aru sain 90%. Laud polnud kaetud liiga pidulikult, aga singiviilud saiadel olid mehised. Puudusid alustamine ja lõpetamine, aga sellepärast saidki osalejad end vabalt tunda. Aega polnud püütud ära organiseerida, vaid inimesed istusid mõnusalt kaks ja kolmveerand tundi ja vestlesid.

„Armas koosolemine oli,“ väljendati lakooniliselt 80 aasta tagustes vaimulikes ajakirjades. Olen mõelnud: miks nad sel ajal neist koosolemistest lugejaile rohkem ei kirjutanud? Reedese põhjal aiman, et seda ei saanudki teha. Kuidas kirjeldada vaikset rahu, armastust, loomingulisust, ruumi, kuhu mahub tasane Püha Vaim lahedasti koos inimestega ära? Peen heatahtlik huumor, pealetükkimatu huvi kõige vastu, mis jutuks tuleb. Vene hinge suursugune, peen alandlikkus. Pill, millel on 10 keelt, kõik helisevad ühe loo heaks. Söögilaud, kus igaüks haaras sundimatu tänuga toidupalade järele, nõudmiseta, et keegi pakuks. Ometi ei õnnestunud minul endale teed valada: mu naabrid jõudsid mu tassi enne ära täita.

Armas koosolemine oli.

Tõhususest

Kuuldes kedagi märkimast töö tõhususe vähesust kirikus, tuleb peagi välja, et kõneleja ise kirikus ei tööta. Ei saagi töötada: kirik pole perfektsionistide koht.

Olen tõhususe pooldaja. Olen õppinud eemale hoidma paigust, kus rohkem virisetakse kui tehakse: selline väsitab. Aga kuidas näha nõrkuse tugevust, saamatuse julgust usaldada teisi võimalusi, abituse küsimist: kuidas?

Optimaalne

Esmaspäev: külaline, Hispaania Piibliseltsi peasekretär toonitas kutsumuse olulisust Jumala sõna levitamise töös. Teisipäev ja kolmapäev: oikumeeniline koolitus usuteaduse Instituudis. Millist suurepärast mitmekesist tööd on teinud ja teevad kristlased Eestis! Neljapäev: ajakirja Misjonifailid postitamine. Taevale tänu, kõik on taas laabunud. Reede: mitmesugune vajalik sebimine büroos. Laupäev: valmib mitu pisikest artiklit. Pühapäev: emadepäeva tähistamine, boonuseks soe suveilm. Esmaspäev: suvi on kadunud, aga Teise Nelipüha jumalateenistus Kaarlis on kosutav. Teisipäev: ajakirja Hõimurahvaste aeg trükikõlbulikuks ettevalmistamine.

Kus on aeg blogi täitmiseks? Ei mingeid üleliigseid sõnu!

Õnnestumised

Vene artistide Pjeha ja Lepsi lugu „Ona nje tvoja“ – hämmastavalt äratuntavalt on edasi antud meeste ja naiste vaheliste suhete vastuolulisus. Tükk aega pole leidnud midagi, millest võib nii vaimustuda. Jumalik puudutus!
Kes kuulata soovib, tippige lauljate nimed otsingusse – tähestik ei sega leidmast. Keelest peab aru saama.

Õnnestumine oli ka koristamaskäik. Paar tundi päikesepaistes prügi ja inimeste seltsis – läheks järgmisel aastal jälle. Eriti kui muidu töötad peamiselt sõnadega, on tore midagi nähtavat kätega ära teha.

Ootusärevus

Neljapäeval, Taevaminemispühal pidas Olevistes jutluse Hispaania Piibliseltsi peasekretär. Ta märkis kristlasele iseloomuliku hoiakuna ootusärevust: mida meie Issand täna meile näidata tahab? Põnevust: kuidas muudab Ta meie mõttemaailma täna?
Selle vastand on: ei viitsi Jumalasõna kuulata, sest nagunii tean, mis seal räägitakse.
Reede vaiksel õhtupoolikul tuli pähe sirvida mööda Internetti tuttavate misjonitöötajate kirju. Pärast nende lugemist ei soovinud kohe Postimehele lülituda.
Palju läheb ka aega, kuni harjuda maailmaga, millest misjonärid kirjutavad: liiga ebatavaline võrreldes Eesti tavalise mõtteruumiga. Kui sirvida pealiskaudselt Ühinenud Piibliseltside ajakirja World Report, tundub see igav. Kui artiklitesse süveneda, tundub põnev.
Süvenemiseks peab olema eesmärk, ülesanne. See on meil, kristlastel olemas: kuulutage kõigile sõnumit, mille sealt leiate; kuulutage Jeesuse päästvast väest.