Üha enam on Jeesuse käsk minna kõike maailma hakanud paistma vajalikuna selleks, et kristlased ei piirduks suhtlemisega siseringis. Olukorras, kus kõik mõistavad kõiki poolelt sõnalt, ununevad sügavamad tähendused ja tekib rituaalimäng. Soiku jääb elu ise.
Kohtudes osaliselt teistsugusega tekib mõttevahetus tuntud pinnalt, mis võib viia suurtegi üllatusteni, mis panevad järele katsuma sõnade sisu.
Kummaline võib olla leida end siis kitsalt rajalt. Piinlikki nagu, ja mittekaasaegne. Aga on asju, millest ei saa loobuda. Meie usu alused ei kõla mõistlikult, ei kõla armastusväärselt. Aga Kristus on neis elav, mitte energiavoog või jõuväli.
Milliseid põiminguid võib kohata erinevatest õpetustest ja kristluse elementidest, mida kokku kristluseks nimetatakse! Kas ongi vaja tänaseid kristlasi innukusele kutsuda niivõrd oma usu edasiandmiseks kuivõrd usu aluste tundmaõppimiseks. Kui tead, et oled Jumalast lahus, tekib ka soov Jeesuse järele. Kui arvad, et side Jumalaga on olemas, pole Jeesust vaja.
Millal sa kuulsid viimati pärispatust?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar