Usaldusväärsed sõnad

Iga kord, kui kedagi kuulan või loen, arvestan sõnumitooja tausta: kes ta on, millised võivad olla ta elukogemused jne. Sellest teadmisest lisandub kuuldud loole mu peas lisalugu, uus mõõde suunaga kuhugi, mille lõpp-punkti ma ei tea.
Jeesus oli ainus, kes oli tulnud Isa juurest ja rääkis seda, mida teadis Isast ja Isalt. Loo lähtepunkt oli usaldusväärne, seega on ta lugu samuti usaldusväärne. Ta ei rääkinudki muud, ei rääkinud tühje sõnu.
Ometi kuulas ta inimese lugusid kurjusest ja viletsusest.
Tean usumeest, kes ei kõlba hingehoidjaks: ainus, mida ta talle räägitud kaebejuttude peale ütleb, on: küll Jumal õnnistab! Kaeblemise hetkel on aga raske seda kuulda. Tahaks ikka edasi kaevelda.
Hiljem meenutan teda tänuga. Ta ei süvenenud mööduvasse, ta nägi vaid eesolevat.
Me peame aru andma igast tühjast sõnast, tuletatakse Piiblis meelde. „Küll Jumal õnnistab“ pole tühjad sõnad.

Endalegi üllatuseks

Üha enam on Jeesuse käsk minna kõike maailma hakanud paistma vajalikuna selleks, et kristlased ei piirduks suhtlemisega siseringis. Olukorras, kus kõik mõistavad kõiki poolelt sõnalt, ununevad sügavamad tähendused ja tekib rituaalimäng. Soiku jääb elu ise.
Kohtudes osaliselt teistsugusega tekib mõttevahetus tuntud pinnalt, mis võib viia suurtegi üllatusteni, mis panevad järele katsuma sõnade sisu.
Kummaline võib olla leida end siis kitsalt rajalt. Piinlikki nagu, ja mittekaasaegne. Aga on asju, millest ei saa loobuda. Meie usu alused ei kõla mõistlikult, ei kõla armastusväärselt. Aga Kristus on neis elav, mitte energiavoog või jõuväli.
Milliseid põiminguid võib kohata erinevatest õpetustest ja kristluse elementidest, mida kokku kristluseks nimetatakse! Kas ongi vaja tänaseid kristlasi innukusele kutsuda niivõrd oma usu edasiandmiseks kuivõrd usu aluste tundmaõppimiseks. Kui tead, et oled Jumalast lahus, tekib ka soov Jeesuse järele. Kui arvad, et side Jumalaga on olemas, pole Jeesust vaja.
Millal sa kuulsid viimati pärispatust?

Ajastutruu. Millise ajastu?

Juba teab mitmendat korda pöördusin evangeeliumiuudiseid kirjutades Soome 1992. aasta piiblitõlke poole, et üle kontrollida, keda täpselt asesõna all mõeldakse.
See´p see on, et piiblitõlgete ühes servas seisavad sõna-sõnalt originaalitruud tõlked ja teises otsas need, mis eelistavad edasi anda tähendust eelkõige tänapäevase lugeja jaoks. Nii on eesti tõlkes (ja näiteks The New King James Bible´is) näiteks kirjas "nad" seal kus soomlaste Raamattus seisab "variserid".

Ise arvan, et Jumal=Taevaisa soovib iga ajastu inimestega=oma lastega rääkida neile lihtsalt ja arusaadavalt. Tänu soome tõlkijatele, kes esindasid oma kaasaegsete huve, kartmata solvata kahe aastatuhande eest elanud kreeklaste tundeid!