Ainult seriaali teema?

Jõudsime toidupoodi 20 minutit enne selle sulgemist. Abikaasat hoidis viimase hetkeni teleri ees selgeltnägijate saate lõpuosa.
Koos meie autoga vuhisesid marketi peaaegu tühja parklasse veel kümmekond autot, kõigist hüppasid välja umbes 40ndates meesterahvad. "Samuti seriaalivaatajad?", muigasime.

Küllap nad seda olid. Kogemusi nähtustega nagu seriaalis on ilmselt paljudel ning küsimusi tekitavad need muidugi. Mehed tunduvad olema elunähtuste suhtes naistest otsekohesemad, neid on raske köita teemadega, mis "päris elu" justnagu tegelikult ei puuduta. Kui kirikus suudetaks läbinisti elulisel teemal nagu paranähtused professionaalselt kaasa rääkida, oleks küllap mehi ka kirikus, ning küsimused leiaksid eluterved vastused.

Mida ütles Luther

Kaarlis algas oktoobri lõpul jälle esmaspäevalõunane ekspressjumalateenistus ning ise liitusin soome äratusliikumise-misjoniorganisatsiooni SLEY pakutava tasuta veebikooliga, mis tutvustab Martin Lutheri tekste. Liituda saab siin: http://www.sley.fi/luther-koulu/html/fi/root.html

SLEY tunneb nimelt muret, et paljud Lutheri teosed on avaldatud Soomes aastaid tagasi ja tänapäeval ei teata Lutherist suurt midagi. Ka tõlgendatavat Lutherit väga mitmeti ning Luther-Koulu püüabki pakkuda usuisa tekste, et igaüks saaks teha omad järeldused.
Mis on eriti tore: on foorum, kus saab vestelda loetud tekstide üle, või vähemalt lugeda teiste arvamusi.

Loodetavasti värskendan ka oma soome keele oskust. Ei saa väikese rahva esindaja läbi ilma võõrkeelteta.

Kiire aeg

Juba kuu pole siia kirjutama asja olnud. Mitu tööd sattus ootamatult üsna samale ajale. Üleliia polnud siiski midagi, lihtsalt jõuvarud ammendusid nn mitte kuigi oluliste tegevuste eel nagu näiteks blogimärkmete tegemine.

Üks hea kinnitus on olnud sel ajal: väsimuse tulles on lülitunud sisse palve, mitte kurnatuseseisund ning üha enam tuletab Jeesus meelde, et tema on toimunu lõplik hindaja, mitte maised tegijad ei pea end vaevama tarbetute küsimustega. Ilma temata ei saa me midagi teha ja kuna ka meie halbade tegude karistuse on Jeesus kandnud, jääb lõpuks ainult rõõm.
Ja lootus, et ka inimesed mõistavad ja vajadusel andeks annavad.

Defitsiidist on kasu

Käisin üritusel, kus muuhulgas esitleti teeneka ja armastatud usumehe raamatut. Minu poolt jäi ostmata: head kristlikku kirjandust on mu riiulitel rohkem kui olen viimasel ajal lugeda jõudnud.

Tagasiteel põikasin raamatupoodi Apollo. Religiooniosakonnas hüppas süda rõõmust: riiulil seisis Koraan! Olin seda püüdnud mõni nädal tagasi osta mitmest poest, kus mind vaadati suurte silmadega ja öeldi, et kus te olete olnud, ka teine trükk on juba kuid läbi müüdud.

Koraani oli paar nädalat tagasi hädasti vaja tööga seoses, ja kord selle avanult tundus huvitav sirvimine. Näiteks 2:31a on öeldud: "Siis õpetas Jumal Aadamale selgeks kõikide asjade nimed." Ei saa minust moslemit, kui kristlik lugu kõlab: Jumal tõi kõik loomad ja linnud inimese juurde "et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema." (1Ms 2:19)
Arusaam kristlastest kui Jumala kaastöölistest sai jälle nünasi võrra rikkamaks.

Kabel ilma ajaloopaketita

Meremeeste Kodu uuenenud kabel pani jälle kord mõtlema tänapäevaste sakraalruumide vajalikkuse üle.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.

Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.

Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.

Salm matusepäevaks

Salme Reier, vennastekoguduse Tallinna Endla palvemaja perenaine maeti eile. Salme oli ka see, kes populaarsesse sinisesse Vaimulike Loosungite raamatusse valis eestipäraseid nn kolmandaid salme. Iga päeva kohta käivad piiblisalmid pannakse muidu kokku Herrnhutis, kus esimesed, Vana Testamendi salmid loositakse ja teised, Uue Testamendi omad valitakse esimestele sobivad. Kolmas salm valitakse kui inimesepoolne vastus Jumala sõnale ning need varieeruvad vastavalt nende maade oludele, kus loosungiraamat ilmub.

Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.

Jagamatu kogemus

Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.

Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?

Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?