Palve jõud, järjekordselt avastatud

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

Nädala algul oli kuulda mitme kolleegi vihjeid, et nad on väsinud. Nädala edenedes tuletati meelde, et puhkama peab korralikult ning sellega on tõsi taga.
Neljandal päeval hakkas väsimus tunda andma: pea tundus sisustatud ühtlaselt halli mõttemassiga, millest ei küündinud välja ühtegi kasutuskõlblikku mõtet. Küll tulid meelde mitmed ebaõnnestumised, halvad ootamatused ja tegemata tööd.
Reedel tundus asi päris hull: esmaspäevaks vajamineva artikli koostamine tundus töömahukuse tõttu võimatu, samas kui südametunnistusele koputas kodune tolmukiht voodi all.

Palvetasin keset päikesepaistelist päeva voodil külili, tõsises hädas nagu olin: väsinud ja kurnatud. Kümnekonna minuti pärast avasin arvuti ja asusin tööle. Artikli sisuks leidsin praktiliselt otsemaid tõeliselt vahva algmaterjali. Lugu valmis pooleteise tunniga ja kirjutades itsitasin lustist, sest ka algmaterjal oli rõõmuga kirjutatud.
Saatsin loo bossile ära. Nüüd saab hakata koristama.

Armsad inimesed! Ärge rääkige väsimusest! Rääkige palvetamisest!

Suur Eesti Asi

Kirjutan ajalehte Eesti Kirik piibliseltside tööd tutvustavat sarja. Pärast kolmanda osa ilmumist valdab mind seda lehes nähes kentsakas tunne: leheruum on kasutatud juba mitmendat korda mingite kolkakohtade elu kirjeldamisele, samal ajal kui ülejäänud osa lehest ajab ikka ehedat Eesti asja: meie kogudused, meie üritused, meie vaimulike mõtteavaldused, meie ajalugu jne.

Neid lugusid koostades on olnud raske end välja rebida allikate kirjutamistavast. Materjali valimine on olnud keeruline, sest teiste maade väljaanded on teinekord tähtsustanud justkui mingeid muid asju kui meil harjutud lugema. Palju on ära toodud näiteks „tavaliste“ inimeste, lugude tegelaste nimesid.

Tunnen: peaksin püüdma end väljendada kuidagi meiemalt. Mida see tähendab, tuleb mul alles avastada. Ühes sellega saab minu jaoks kindlamad piirjooned ka meie Suur Eesti Asi.

Mitte ainult head kuulutajad

Mida oleks vaja, et inimesed Jumala sõna kuuleksid? Häid kuulutajaid? Paistab küll, et mõnedele on Püha Vaim andnud suurema oskuse kõnelda Jumalariigi ja maapealse riigi asjust nii, et adressaadile jõuab loo tuum kohale. Eelduseks tundub aga olema adressaadi veendumus selle maailma kaduvusest. Julm, mis? Et soovigem rohkem sõdu, rohkem õnnetusi, ebameeldivusi – küll siis kirgastub ka evangeelium täielikumalt.

Ei, kannatusi pole vaja soovida, nad tulevad ise selle maailma paratamatusena. Neist saab läbi evangeeliumile toetudes. Kas sa oled päästetud? – Jah, sest rikkusin abielu, tapsin, valetasin, varastasin. Ma tean, mis on evangeelium. Kristus on surnud ka minu pärast.

Rikkumatu sõnum

Väärtuslik on see aeg koguduses, mil õpetatakse orienteeruma Jumala sõnas. Elu rabab ikka ootamatustega, kus ainsaks kõlbulikuks vastuseks osutub Jumala sõna. See ei võta ära valu, aga see ankurdab igavikku või millessegi laiemasse, mille kohta meil pole teavet, aga mille suhtes võime Jumalat usaldada.

Mõelda – ta teadis ette, et meil läheb tema sõna vaja. Läbi aegade on ta üritanud oma sõnumit meile pakkuda. Meie asi on hoida see sellena, mis ta on. Me ei suuda midagi enamat, isegi kui koguduse aruandluses see hea välja paistaks.

Huvitavad väljendid

Kui ristiusuga seotud positiivseid ebatüüpilisi väljendeid koguma hakata, kui palju neid päevas või nädalas kohtaks? „Enne magamajäämist Uue Testamendi lugemine ja kujutledes mõtisklemine on alateadvusele hää,“ seisab Areeni kolme küsimuse rubriigis.
Ei saa mitte aru, millise koguduse või konfessiooni esindajaga on tegemist.

Imestan kiiruse üle, millega jääb kirikuinimestele külge lähema suhtluskonna keelepruuk. Mida kergemini lööklaused omaks võtame, seda kummalisemad, vähem tõsiseltvõetavad, ajupestud väljapoole paistame. Mõttekaaslased mõistavad meid muidugi poolelt sõnalt. Mugav.

„Piibel on mõistlik valik kõikide teiste tekstide kõrval: selle on ilmutanud Jumal, et inimesed selle kaudu, Autorilt juhatust küsides pääsemise, rahu leiaksid selle maailma hädaorus.“ Kas see väljendus on sobilik mu konfessioonikaaslastele? Mulle endale ka mõne aja pärast? Vähem asjassepühendunutele, kes juhtuvad seda kuulma?

Julgustav näide

Kontakti võttis kuulutaja vend Rootsi Luterlikust Evangeeliumiühendusest Soomes palvega, et ehk on võimalik üle vaadata mõnd eestikeelset teksti tema kodulehel. Eesti kogudustes käib küllalt mitmeid jutlustajaid Soome äratusliikumistest, aga Juhani on vist ainuke, kes on ära õppinud eesti keele. Kodulehe tekstid olid kohati pisut kohmakad, aga kõigest sai aru ning jutluste puhul võib kohatine konarlikkus olla kasukski: nõuab süvenemist, ei saa pealiskaudselt üle libiseda.

Kui palju head kuulutustööd jääb olemata sellepärast, et kuulutaja püüab jätta endast võimalikult head muljet, lihvib ja lihvib oma oskusi ega söanda rahva ette astuda? Asjatu uhkus? Siin oli tehtud julge algus, tekstid üles riputatud ning tagantjärele on vend leidnud ka inimesed, kes jutlusi on korrigeerinud. Paranduste ülesriputamine on praegu aja küsimus.

Julge hundi rind on rasvane ja tallekestel samuti jõusööt ees.
http://personal.inet.fi/tiede/gratiachristi/

Kevade märgid

Ajakirja toimetusse laekus artikkel, mille kokkuvõte kõlas: „Misjon ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega.“
Paar tundi hiljem Kaarli kirikus palvusel võttis õpetaja oma kõne kokku umbes nii: „Misjonis ei saa rääkida eraldi sõnadest ja tegudest. Misjonitööd teeb iga kristlane oma olemusega.“

Justkui kevadine Vaimutuul oleks puhumas, rändlindude kombel kaugelt maalt siiapoole teel. Annaks Jumal!

Sattusin Internetis ühe kristlase kirjutisele aastast 2002, kus autor lahkas ühe kristliku organisatsiooni tol ajal uudset ja töömahukat ettevõtmist: käib kah, ehkki tegelikult oleks võinud olla muidugi nii ja nii… Meenus: kui tol ajal võis kohata sellist suhtumist palju, siis viimaste aastate jooksul pole vähemalt mina üleoleva kriitiku vaatepunktiga kirikus niisama lihtsalt kokku puutunud. Vaim puhub: hoidkem uksed-aknad valla!