Käisin üritusel, kus muuhulgas esitleti teeneka ja armastatud usumehe raamatut. Minu poolt jäi ostmata: head kristlikku kirjandust on mu riiulitel rohkem kui olen viimasel ajal lugeda jõudnud.
Tagasiteel põikasin raamatupoodi Apollo. Religiooniosakonnas hüppas süda rõõmust: riiulil seisis Koraan! Olin seda püüdnud mõni nädal tagasi osta mitmest poest, kus mind vaadati suurte silmadega ja öeldi, et kus te olete olnud, ka teine trükk on juba kuid läbi müüdud.
Koraani oli paar nädalat tagasi hädasti vaja tööga seoses, ja kord selle avanult tundus huvitav sirvimine. Näiteks 2:31a on öeldud: "Siis õpetas Jumal Aadamale selgeks kõikide asjade nimed." Ei saa minust moslemit, kui kristlik lugu kõlab: Jumal tõi kõik loomad ja linnud inimese juurde "et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema." (1Ms 2:19)
Arusaam kristlastest kui Jumala kaastöölistest sai jälle nünasi võrra rikkamaks.
laupäev, 4. oktoober 2008
pühapäev, 21. september 2008
Kabel ilma ajaloopaketita
Meremeeste Kodu uuenenud kabel pani jälle kord mõtlema tänapäevaste sakraalruumide vajalikkuse üle.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.
Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.
Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.
Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.
Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.
laupäev, 13. september 2008
Salm matusepäevaks
Salme Reier, vennastekoguduse Tallinna Endla palvemaja perenaine maeti eile. Salme oli ka see, kes populaarsesse sinisesse Vaimulike Loosungite raamatusse valis eestipäraseid nn kolmandaid salme. Iga päeva kohta käivad piiblisalmid pannakse muidu kokku Herrnhutis, kus esimesed, Vana Testamendi salmid loositakse ja teised, Uue Testamendi omad valitakse esimestele sobivad. Kolmas salm valitakse kui inimesepoolne vastus Jumala sõnale ning need varieeruvad vastavalt nende maade oludele, kus loosungiraamat ilmub.
Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.
Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.
teisipäev, 9. september 2008
Jagamatu kogemus
Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.
Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?
Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?
Wittgenstein jäigi vait.
Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?
Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?
pühapäev, 7. september 2008
Palve jõud ja allikas
Ära oota mind! Oota Kristust.
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.
Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.
Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.
Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.
Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.
Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.
Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?
laupäev, 30. august 2008
Mõnus talgupäev
Talgutel on tore käia. Esiteks: istuva tööga inimese jaoks aktiivne puhkus, millest on kellelegi ka kasu. Teiseks: talgutest osavõtjad on täpselt oma nägu ja tegu, ilma teatud pühalikkuseta, mida näivad teinekord eeldavat "vaimulikumad" üritused. Reha najal juttu puhudes kuuleb siiraid vahvaid lugusid, samuti toidulauas. Ühesõnaga: elusad inimesed päris elus.
Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...
Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?
Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...
Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?
esmaspäev, 25. august 2008
Veel ristivennast
Täna oli ristivend Tehnika tänaval ENKi toas, kus kohalik töötaja püüdis telefoni teel organiseerida mehe edasist sõitu Soome koos ristiga.
Selgus, et mees oli kuulnud Jumala käsku viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse neli aastat tagasi, olles 33 aastane. Tal oli ainult see üks lause ning mees hakkas palves küsima, kuidas edasi. Leidusid inimesed, kes tegid risti valmis. Kristuse nikerdanud mees on tänaseks juba sealpoolsuses.
Vitali reis ristiga algas 2006. Poola piiril mõtles ta, et kuidas küll seletada hiiglasliku risti vedamist piiriametnikele. Polnud vaja seletada kummalgi pool, piirivalvurid olid ristiga kohtudes südamest palvetanud ning ei pidanud vajalikuks isegi deklareeringupaberit, öeldes: sul pole vaja seda paberit, kui töö, mida teed, on Jumala töö.
Vitali ei plaani oma järgmisi samme kuigi kindlalt ette. Ta tahab nõnda olla kindel, et kui tal õnnestub edasi liikuda, on see Jumala teene, kes saadab iga kord inimesed ja korraldab transpordi. Poolas viibis rist pool aastat. "Täna võib rist olla pühakojas, homme võib-olla kellegi uskliku kodus," selgitas Vitali. Üksvahe oli rist teekonna jätkumist oodanud kaua kuskil põrandal lebades, aga rist polevat kurvastanud, sest inimesi käis tema juures palvetamas, rääkis mees, kes tunneb risti hingeelu kui oma lapse oma (mida rist ju mõnes mõttes talle ongi). Rist kurvastab, kui teda ei mõista inimesed, kes peaksid mõistma, jätkab vend. Eestis on ristile seni meeldinud. Tallinna jõudis ta Narva kaudu, sest Läti kristlastel olid sidemed just selle linna katoliiklastega, noil aga EELK Kaarli kogudusega. Vitali ema ja isa on üks roomakatoliku, teine kreekakatoliku kirikust, ta ise käinud tihti õigeusukirikus.
Mees ei pea oluliseks konfessiooni või isegi usundit. "Jumal ei küsi taevas, kas oled baptist või luterlane või moslem. Jumal vaatab, kuidas oled elanud. Kes on teinud head, on Jumalasse uskunud, sest ainult Jumal teeb head. On palju inimesi, kes tegelikult usuvad Jumalasse, aga nad ei tea seda," väidab Vitali.
Ta ei viibi kogu aeg risti juures. Lätis tegi rist kohalike initsiatiivil riigis ise ringkäigu. Vitali sai samal ajal tegeleda reisi edasise ettevalmistamisega. Ehkki tal on toetajaid, on vaja asjaajamisi korraldada osaliselt ise, näiteks viisade saamine. "Ma ei tunne ka nende riikide kombeid ja keeli, kuhu satun, seepärast on parem, kui kohalikud ise ristiga toimetavad. Küll kõik läheb hästi, sest Issand on kõige taga," usub mees, kes kogeb Tema juhatust ja hoolitsemist igal sammul.
Selgus, et mees oli kuulnud Jumala käsku viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse neli aastat tagasi, olles 33 aastane. Tal oli ainult see üks lause ning mees hakkas palves küsima, kuidas edasi. Leidusid inimesed, kes tegid risti valmis. Kristuse nikerdanud mees on tänaseks juba sealpoolsuses.
Vitali reis ristiga algas 2006. Poola piiril mõtles ta, et kuidas küll seletada hiiglasliku risti vedamist piiriametnikele. Polnud vaja seletada kummalgi pool, piirivalvurid olid ristiga kohtudes südamest palvetanud ning ei pidanud vajalikuks isegi deklareeringupaberit, öeldes: sul pole vaja seda paberit, kui töö, mida teed, on Jumala töö.
Vitali ei plaani oma järgmisi samme kuigi kindlalt ette. Ta tahab nõnda olla kindel, et kui tal õnnestub edasi liikuda, on see Jumala teene, kes saadab iga kord inimesed ja korraldab transpordi. Poolas viibis rist pool aastat. "Täna võib rist olla pühakojas, homme võib-olla kellegi uskliku kodus," selgitas Vitali. Üksvahe oli rist teekonna jätkumist oodanud kaua kuskil põrandal lebades, aga rist polevat kurvastanud, sest inimesi käis tema juures palvetamas, rääkis mees, kes tunneb risti hingeelu kui oma lapse oma (mida rist ju mõnes mõttes talle ongi). Rist kurvastab, kui teda ei mõista inimesed, kes peaksid mõistma, jätkab vend. Eestis on ristile seni meeldinud. Tallinna jõudis ta Narva kaudu, sest Läti kristlastel olid sidemed just selle linna katoliiklastega, noil aga EELK Kaarli kogudusega. Vitali ema ja isa on üks roomakatoliku, teine kreekakatoliku kirikust, ta ise käinud tihti õigeusukirikus.
Mees ei pea oluliseks konfessiooni või isegi usundit. "Jumal ei küsi taevas, kas oled baptist või luterlane või moslem. Jumal vaatab, kuidas oled elanud. Kes on teinud head, on Jumalasse uskunud, sest ainult Jumal teeb head. On palju inimesi, kes tegelikult usuvad Jumalasse, aga nad ei tea seda," väidab Vitali.
Ta ei viibi kogu aeg risti juures. Lätis tegi rist kohalike initsiatiivil riigis ise ringkäigu. Vitali sai samal ajal tegeleda reisi edasise ettevalmistamisega. Ehkki tal on toetajaid, on vaja asjaajamisi korraldada osaliselt ise, näiteks viisade saamine. "Ma ei tunne ka nende riikide kombeid ja keeli, kuhu satun, seepärast on parem, kui kohalikud ise ristiga toimetavad. Küll kõik läheb hästi, sest Issand on kõige taga," usub mees, kes kogeb Tema juhatust ja hoolitsemist igal sammul.
Tellimine:
Postitused (Atom)