Usaldusväärsed sõnad

Iga kord, kui kedagi kuulan või loen, arvestan sõnumitooja tausta: kes ta on, millised võivad olla ta elukogemused jne. Sellest teadmisest lisandub kuuldud loole mu peas lisalugu, uus mõõde suunaga kuhugi, mille lõpp-punkti ma ei tea.
Jeesus oli ainus, kes oli tulnud Isa juurest ja rääkis seda, mida teadis Isast ja Isalt. Loo lähtepunkt oli usaldusväärne, seega on ta lugu samuti usaldusväärne. Ta ei rääkinudki muud, ei rääkinud tühje sõnu.
Ometi kuulas ta inimese lugusid kurjusest ja viletsusest.
Tean usumeest, kes ei kõlba hingehoidjaks: ainus, mida ta talle räägitud kaebejuttude peale ütleb, on: küll Jumal õnnistab! Kaeblemise hetkel on aga raske seda kuulda. Tahaks ikka edasi kaevelda.
Hiljem meenutan teda tänuga. Ta ei süvenenud mööduvasse, ta nägi vaid eesolevat.
Me peame aru andma igast tühjast sõnast, tuletatakse Piiblis meelde. „Küll Jumal õnnistab“ pole tühjad sõnad.

Endalegi üllatuseks

Üha enam on Jeesuse käsk minna kõike maailma hakanud paistma vajalikuna selleks, et kristlased ei piirduks suhtlemisega siseringis. Olukorras, kus kõik mõistavad kõiki poolelt sõnalt, ununevad sügavamad tähendused ja tekib rituaalimäng. Soiku jääb elu ise.
Kohtudes osaliselt teistsugusega tekib mõttevahetus tuntud pinnalt, mis võib viia suurtegi üllatusteni, mis panevad järele katsuma sõnade sisu.
Kummaline võib olla leida end siis kitsalt rajalt. Piinlikki nagu, ja mittekaasaegne. Aga on asju, millest ei saa loobuda. Meie usu alused ei kõla mõistlikult, ei kõla armastusväärselt. Aga Kristus on neis elav, mitte energiavoog või jõuväli.
Milliseid põiminguid võib kohata erinevatest õpetustest ja kristluse elementidest, mida kokku kristluseks nimetatakse! Kas ongi vaja tänaseid kristlasi innukusele kutsuda niivõrd oma usu edasiandmiseks kuivõrd usu aluste tundmaõppimiseks. Kui tead, et oled Jumalast lahus, tekib ka soov Jeesuse järele. Kui arvad, et side Jumalaga on olemas, pole Jeesust vaja.
Millal sa kuulsid viimati pärispatust?

Ajastutruu. Millise ajastu?

Juba teab mitmendat korda pöördusin evangeeliumiuudiseid kirjutades Soome 1992. aasta piiblitõlke poole, et üle kontrollida, keda täpselt asesõna all mõeldakse.
See´p see on, et piiblitõlgete ühes servas seisavad sõna-sõnalt originaalitruud tõlked ja teises otsas need, mis eelistavad edasi anda tähendust eelkõige tänapäevase lugeja jaoks. Nii on eesti tõlkes (ja näiteks The New King James Bible´is) näiteks kirjas "nad" seal kus soomlaste Raamattus seisab "variserid".

Ise arvan, et Jumal=Taevaisa soovib iga ajastu inimestega=oma lastega rääkida neile lihtsalt ja arusaadavalt. Tänu soome tõlkijatele, kes esindasid oma kaasaegsete huve, kartmata solvata kahe aastatuhande eest elanud kreeklaste tundeid!

Tähendusrikkad filmid jõuluööl

Kanal2 ja TV3 näitasid jõuluööl suurepäraseid filme. Tegemist oli karuste krimikomöödiatega karmidel teemadel. Alkoholi- ja naiste telefoninumbrite reklaamid vahepeal kinnitasid oletust, kes on peamine sihtgrupp. Vorm vormiks, filmide sisu puudutes see-eest elu põhiküsimusi ja sobis jõuluöösse nagu rusikas silmaauku (hmmm... võrdlus on ilmselt filmide mõju).
Vaatasime abikaasaga kuni kella poole neljani öösel. Väga kosutav oli.
Võimalik, et kui poleks olnud jõuluöö, poleks filmid nii tähenduslikud tundunud.
Jõuluime!

Seal ja siin

Ühinenud Pibliseltside algava nädala eestpalveteemad mõjusid keset eeljõulumeeleolu kainestavalt. Liibüas, Tuneesias ja Alžeerias palutakse eestpalvet muuhulgas kirikute teenistusvabaduse, Piiblite jaotamise võimalikkuse ja kristlaste isoleeritustunde leevendamise pärast.
Brr!
Ise olen leidnud põneva tegevuse igapäevase evangeeliumisõna tänapäevasesse ajalehekeelde ümberpanemises. Seline "tõlkimine" laseb sõnasse täiesti uuel viisil süveneda, vähendades teatud harrast kahvlitunnet kõhus, mis klassikalise vormi puhul vähemalt mind veidi haarab ja sõnumi võimalikust ehedusest võõrandab.
Võimalik, et minusuguseid on veel. Tegu niisiis Sõnast täissöönud inimestele peibutavama vormi otsimisega.
Igal maal omad mured.

Ainult seriaali teema?

Jõudsime toidupoodi 20 minutit enne selle sulgemist. Abikaasat hoidis viimase hetkeni teleri ees selgeltnägijate saate lõpuosa.
Koos meie autoga vuhisesid marketi peaaegu tühja parklasse veel kümmekond autot, kõigist hüppasid välja umbes 40ndates meesterahvad. "Samuti seriaalivaatajad?", muigasime.

Küllap nad seda olid. Kogemusi nähtustega nagu seriaalis on ilmselt paljudel ning küsimusi tekitavad need muidugi. Mehed tunduvad olema elunähtuste suhtes naistest otsekohesemad, neid on raske köita teemadega, mis "päris elu" justnagu tegelikult ei puuduta. Kui kirikus suudetaks läbinisti elulisel teemal nagu paranähtused professionaalselt kaasa rääkida, oleks küllap mehi ka kirikus, ning küsimused leiaksid eluterved vastused.

Mida ütles Luther

Kaarlis algas oktoobri lõpul jälle esmaspäevalõunane ekspressjumalateenistus ning ise liitusin soome äratusliikumise-misjoniorganisatsiooni SLEY pakutava tasuta veebikooliga, mis tutvustab Martin Lutheri tekste. Liituda saab siin: http://www.sley.fi/luther-koulu/html/fi/root.html

SLEY tunneb nimelt muret, et paljud Lutheri teosed on avaldatud Soomes aastaid tagasi ja tänapäeval ei teata Lutherist suurt midagi. Ka tõlgendatavat Lutherit väga mitmeti ning Luther-Koulu püüabki pakkuda usuisa tekste, et igaüks saaks teha omad järeldused.
Mis on eriti tore: on foorum, kus saab vestelda loetud tekstide üle, või vähemalt lugeda teiste arvamusi.

Loodetavasti värskendan ka oma soome keele oskust. Ei saa väikese rahva esindaja läbi ilma võõrkeelteta.

Kiire aeg

Juba kuu pole siia kirjutama asja olnud. Mitu tööd sattus ootamatult üsna samale ajale. Üleliia polnud siiski midagi, lihtsalt jõuvarud ammendusid nn mitte kuigi oluliste tegevuste eel nagu näiteks blogimärkmete tegemine.

Üks hea kinnitus on olnud sel ajal: väsimuse tulles on lülitunud sisse palve, mitte kurnatuseseisund ning üha enam tuletab Jeesus meelde, et tema on toimunu lõplik hindaja, mitte maised tegijad ei pea end vaevama tarbetute küsimustega. Ilma temata ei saa me midagi teha ja kuna ka meie halbade tegude karistuse on Jeesus kandnud, jääb lõpuks ainult rõõm.
Ja lootus, et ka inimesed mõistavad ja vajadusel andeks annavad.

Defitsiidist on kasu

Käisin üritusel, kus muuhulgas esitleti teeneka ja armastatud usumehe raamatut. Minu poolt jäi ostmata: head kristlikku kirjandust on mu riiulitel rohkem kui olen viimasel ajal lugeda jõudnud.

Tagasiteel põikasin raamatupoodi Apollo. Religiooniosakonnas hüppas süda rõõmust: riiulil seisis Koraan! Olin seda püüdnud mõni nädal tagasi osta mitmest poest, kus mind vaadati suurte silmadega ja öeldi, et kus te olete olnud, ka teine trükk on juba kuid läbi müüdud.

Koraani oli paar nädalat tagasi hädasti vaja tööga seoses, ja kord selle avanult tundus huvitav sirvimine. Näiteks 2:31a on öeldud: "Siis õpetas Jumal Aadamale selgeks kõikide asjade nimed." Ei saa minust moslemit, kui kristlik lugu kõlab: Jumal tõi kõik loomad ja linnud inimese juurde "et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema." (1Ms 2:19)
Arusaam kristlastest kui Jumala kaastöölistest sai jälle nünasi võrra rikkamaks.

Kabel ilma ajaloopaketita

Meremeeste Kodu uuenenud kabel pani jälle kord mõtlema tänapäevaste sakraalruumide vajalikkuse üle.
Muuga sadamas asub nüüd väike, askeetlik, aga väga kaunis, läbimõeldud ja -tunnetatud ruumilahendusega palvekoda. Siin on kasutatud küllap just meesterahvaid huvitavaid tehnilisi nippe. Kui külaline soovib sisustuse kohta rohkem teada saada, on säravsilmne perenaine valmis selgitusi jagama.

Siia poleks piinlik tulla ühegi kirikuvõõra inimesega: kabel mõjub elulisena just praeguses ajas, mitte ei viita justnagu kohustuslikule sajandite juuresolekule sisustuses, ilma milleta polegi ristiusk nagu mõeldav. Õhus rändav purjekas mõjub piisavalt ajatuna, tekitades ruumi mõtisklemiseks oma olukorra, Jumala ja igaviku üle just täna. Seinatekstiilidel kõnelev Jumala sõna ühtehoidmisest, erinevuste austamisest ja Jumala usaldamisest tundub selge aabitsatõena.

Kahju, et maja on avatud ainult õhtuti 18-23 ning kehva juurdepääsuga. Nojah, see ongi ju mõeldud ainult siitsamast laevadelt tulijaile.
Igal juhul korrigeerin oma senist arvamust, nagu poleks uusi pühakodasid eriti vaja.

Salm matusepäevaks

Salme Reier, vennastekoguduse Tallinna Endla palvemaja perenaine maeti eile. Salme oli ka see, kes populaarsesse sinisesse Vaimulike Loosungite raamatusse valis eestipäraseid nn kolmandaid salme. Iga päeva kohta käivad piiblisalmid pannakse muidu kokku Herrnhutis, kus esimesed, Vana Testamendi salmid loositakse ja teised, Uue Testamendi omad valitakse esimestele sobivad. Kolmas salm valitakse kui inimesepoolne vastus Jumala sõnale ning need varieeruvad vastavalt nende maade oludele, kus loosungiraamat ilmub.

Oma matusepäevaks, 12. septembriks oli Salme valinud: Sa, Kristus, lepitanud mind oled Isaga; mind patust vabastanud, et võiksin elada. Kui, Issand, tahad seda, et pean siit lahkuma, siis lõpeta kõik häda - ja rahus surem ma. (KLPR 378:3, 6) Vennastekoguduse peavanem sai nõnda kinnitava salmi Rahumäele kogunenutele ette lugeda.
Salme on loosungitekstide saamisloost kirjutanud vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi 2/2003.

Jagamatu kogemus

Saarel käimisest on siiamaani blogisse kirjutamata, mis siis, et käigust on möödas kolm nädalat. Kirjutamata on jäänud samal põhjusel mida kurdab Kambja noortefestivalist ajalehte kirjutaja: sealset peab lihtsalt kogema, lühijutust on vähe. Ka minul sai lühijutt kirjutatud http://www.eestikirik.ee/node/5552 , aga lohutan end mõjuka keelefilosoofi öelduga: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.
Wittgenstein jäigi vait.

Ise ei leia põhjust päris vait olla. On ju võimalus hammustada suur tükk läbi jupihaaval, näiteks et oma tööst ja kohast ettekujutust saada. Saare vaimulikul läks ligi 10 aastat tutvumuseks, sisseelamiseks ja juba ta võibki tunnistada, et on saarel oma.
Misjonäri tavaline tööperiood võõrsil kestab neli aastat, kui ta on väljaõppinud misjonär. Ilma eriettevalmistuseta on tööaeg lühem.
Pole kuulnud, et kellelgi oleks õnnestunud õppida koolis läbipõlemise vältimist. Ikka ollakse see oskus, juhul kui ollakse, omandatud elu käigus. Kas lühiajalise misjonäri puhul arvatakse, et mida varem tobu õppetunni kätte saab, seda parem?

Saar oli kuidagi lummav. Võimalik, et osa lummusest on mu soovettekujutus imemaast kusagil, kus kõik on terve ja ilus. Aga olid ju ka hägusa moega sellid poe kõrval nagu nn tavalistes kohtades.
Vaimulik soovib aidata kaasa eluterve kultuuri säilimisele saarel. Misjonär pingutab samuti elutoova nimel.
Võib-olla peaks ikkagi katsuma õpetada juba kuskil koolis, kuidas suurt torti sektoriteks jagada, selle asemel et tekitada ekslikke kujutelmi just mind ja minu mõtteviisi ootavast tervikkogukonnast?

Palve jõud ja allikas

Ära oota mind! Oota Kristust.
Mina olen nõrk. Ma praegu
peaaegu ei suuda tõusta
ja uskuda oma jõusse,
aga tema aitab – tean –
ka sind üles ja mind.
Ja siis koos
saame midagi teha,
aga ära oota mind üksi –
Kristuseta
ma ei tule.

Vahel on lihtsam end väljendada luuletusega. Luuletus tekib tavaliselt siis, kui teema on oluline. Eelnev vabavärss kirjeldab mu seisukohta kristlaste tegevuse suhtes, olgu see väikerühmad, koguduste rajamine vms. Kui juttu tehakse inimeste ülesannetest ning eriti, kui jäädaksegi rääkima ainult sellest, tuleb mul tavaliselt õudus peale ja püüan kogu asjast distantseeruda. Meelde tulevad kõik kurvad kogemused ponnistatud koosolemistest ning head kogemused mitteponnistatud koosolemistest, mille õhkkonda iseloomustab erinevalt esimestest armastus.

Loen raamatut soome Opiskelija- ja koululaislähetyksest ehk Õpilasmisjonist, mille 40. sünniaastaks välja antud teos käsitleb liikumise teoloogia, ühiskonna ja osalejate arengut läbi aastakümnete. Aus mitmekülgne analüüs identiteedi kujunemisest, kus kirjapandu tagant on aimata veel palju kirjumat maailma, küll peamiselt alati lootusrikast, mis lubab ka eksimisi ja vastuseta küsimusi, sest Kristus, päästja, on kõige üle.

Alguse oli liikumine saanud spontaansest palveringist, kus südamel ühine mure hukkuvate hingede pärast. "Otsisin õpingukaaslaste hulgast hingesugulasi, selliseid, keda võisin nimetada sama vaimuga inimesteks," iseloomustab algust üks kaasaegne, alustala. Ta ütleb siin välja midagi, mida tavaliselt ei kuule - tunnistab eelistavat ühtesid teistele. Teeb Jumal tööd, siis annab ka toitva hingesuguluse, mida ei maksa häbeneda?

Mõnus talgupäev

Talgutel on tore käia. Esiteks: istuva tööga inimese jaoks aktiivne puhkus, millest on kellelegi ka kasu. Teiseks: talgutest osavõtjad on täpselt oma nägu ja tegu, ilma teatud pühalikkuseta, mida näivad teinekord eeldavat "vaimulikumad" üritused. Reha najal juttu puhudes kuuleb siiraid vahvaid lugusid, samuti toidulauas. Ühesõnaga: elusad inimesed päris elus.

Meremeeste Misjoni talgupäevale kutsuti Kaarli jumalateenistuse lõpul teadete osas. Mitu tulijat oli. Korraldajate poolt sõideti järgi ja toodi pärast ära ka. Lõunasöök jäi pisut hiliseks, aga oli ülikorralik - millal te viimati sõite ehtsat, mitte purgiborši, ja praad sinna otsa? Tööriistad toodi otse poest, moodsad ja töötavad, samuti olid varutud kindad. Tööd võis ka rabada kogu hingest. Mulle sattus südamelähedane töö: kibuvitsaheki puhastamine kuivanud okstest ja naadist. Veel võis pesta aknaid, kaapida kivisillutiselt sammalt, puhastada vihmaveerenne ja parandada plaaditud põrandat.
Kondid olid pärast enam-vähem kõigil kanged: pole harjunud tänapäeva inimene füüsilist tööd tegema, pealegi ühekorraga sellises mahus. Eks kodus ole ka palju teha, aga nagu leidis üks talguline: kodused tööd on tegemata seetõttu, et pole nii head seltskonda...

Talguinfo võiks olla Internetis: toimumise aeg ja koht, töö liigid ja kontaktandmed. Ilmselt oleksin kasutaja. No hästi, kui ei töötaks ehk ülelinnaline info, siis kirikutevaheline töötaks kindlasti. Praegu on talgupakkumisi liiga vähe selleks, et inimestes juurduks mõte talgutest kui heast võimalusest aega sisustada.
Ning talgulisi peab tahtma ja oskama vastu võtta. Võimalik, et talgute korraldamine või mittekorraldamine sõltub hoopis sellest?

Veel ristivennast

Täna oli ristivend Tehnika tänaval ENKi toas, kus kohalik töötaja püüdis telefoni teel organiseerida mehe edasist sõitu Soome koos ristiga.
Selgus, et mees oli kuulnud Jumala käsku viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse neli aastat tagasi, olles 33 aastane. Tal oli ainult see üks lause ning mees hakkas palves küsima, kuidas edasi. Leidusid inimesed, kes tegid risti valmis. Kristuse nikerdanud mees on tänaseks juba sealpoolsuses.

Vitali reis ristiga algas 2006. Poola piiril mõtles ta, et kuidas küll seletada hiiglasliku risti vedamist piiriametnikele. Polnud vaja seletada kummalgi pool, piirivalvurid olid ristiga kohtudes südamest palvetanud ning ei pidanud vajalikuks isegi deklareeringupaberit, öeldes: sul pole vaja seda paberit, kui töö, mida teed, on Jumala töö.

Vitali ei plaani oma järgmisi samme kuigi kindlalt ette. Ta tahab nõnda olla kindel, et kui tal õnnestub edasi liikuda, on see Jumala teene, kes saadab iga kord inimesed ja korraldab transpordi. Poolas viibis rist pool aastat. "Täna võib rist olla pühakojas, homme võib-olla kellegi uskliku kodus," selgitas Vitali. Üksvahe oli rist teekonna jätkumist oodanud kaua kuskil põrandal lebades, aga rist polevat kurvastanud, sest inimesi käis tema juures palvetamas, rääkis mees, kes tunneb risti hingeelu kui oma lapse oma (mida rist ju mõnes mõttes talle ongi). Rist kurvastab, kui teda ei mõista inimesed, kes peaksid mõistma, jätkab vend. Eestis on ristile seni meeldinud. Tallinna jõudis ta Narva kaudu, sest Läti kristlastel olid sidemed just selle linna katoliiklastega, noil aga EELK Kaarli kogudusega. Vitali ema ja isa on üks roomakatoliku, teine kreekakatoliku kirikust, ta ise käinud tihti õigeusukirikus.

Mees ei pea oluliseks konfessiooni või isegi usundit. "Jumal ei küsi taevas, kas oled baptist või luterlane või moslem. Jumal vaatab, kuidas oled elanud. Kes on teinud head, on Jumalasse uskunud, sest ainult Jumal teeb head. On palju inimesi, kes tegelikult usuvad Jumalasse, aga nad ei tea seda," väidab Vitali.

Ta ei viibi kogu aeg risti juures. Lätis tegi rist kohalike initsiatiivil riigis ise ringkäigu. Vitali sai samal ajal tegeleda reisi edasise ettevalmistamisega. Ehkki tal on toetajaid, on vaja asjaajamisi korraldada osaliselt ise, näiteks viisade saamine. "Ma ei tunne ka nende riikide kombeid ja keeli, kuhu satun, seepärast on parem, kui kohalikud ise ristiga toimetavad. Küll kõik läheb hästi, sest Issand on kõige taga," usub mees, kes kogeb Tema juhatust ja hoolitsemist igal sammul.

Lõbus misjonär ristiga

Kaarlis lebas umbes 20X15 prussidest mitmemeetrine rist, millel ligi meetrine puust Jeesus okaskrooniga. Vägeva puutöö oli Eestisse toonud vend Ukrainast, kes oli saanud Jumalalt käsu viia rist kõikidesse maailma pealinnadesse. Keskealisel vennal pole seega enam muret, mida teha edasiste kümnenditega, sest pealinnu olevat maailmas 200 ringis.
Palverändur oli saabunud meile Lätist, transpordi Eestisse aitasid korraldada läti kristlased. Edasi on plaan liikuda Soome, kuidas täpselt, seda vend täna veel ei teadnud.

Jeesus oli ilusasti nikerdatud nagu slaavi puutöö ikka. Risti kõrval seisis ikoon. Palveränduril polnud eelistusi konfessioonide suhtes. Seisin risti ees ja tänupalve Jeesusele tuli iseenesest huultele. Risti ja ikooniga võrdne sõnumi komponent oli palverändurist venna siiralt lahe olek. Lõbus naljavend - oleks olnud hinnang mehele, kui ta ei oleks seisnud selle suure risti kõrval.

Või oleme me, eesti luterlased, siiski ise mõttetult tõsise ilmega?

Varga jõud ei kanna

Kujundid aitavad tõepoolest asju selgitada ja kinnistada. Olümpiamängud tuletasid meelde, kui oluline on sportlase jaoks stardi- või tõukepakk. Kui varastad stardis või hüppepakule pihta ei saa, siis tulemus ei loe või ei jõuagi tulemuseni, ei suuda. Ei loe, kui suur või väike oli üleastumine - loeb selle olemasolu.

Kas pole sama vaimulikus töös. Kui äratõukepakk, Jeesuse Kristuse inimesekstulek, pattude lunastus ja uue elu andmine on hägustunud, pole jõudu joosta ega hüpata. Õieti käiagi ei jõua, sihitult lonkida ehk jõuab ühest kohast teise. Ei saa karjatarasse muidu kui väravast, ei ole muud jõudu kui Jeesuse saadetud Pühalt Vaimult, mis kohale viib.

Jeesuse pildid leitud!

Kadunud Jeesuse pildid olid pugenud hoopis Luther-säätiö ajakirjadesse Pyhäkön lamppu. Seal on neid kohe palju. Läks küll viis päeva, aga üles leidsin!
http://www.luthersaatio.com/pyhakonlamppu.php

Keda pole pildil?

Misjoniteemalised väljaanded kasutavad palju pildimaterjali. Tark tegu - pilt kõnetab efektiivsemalt kui tekst. SANSA juunikuises Lähde-lehes võib näiteks 26-l värvifotol näha inimesi ning viiel loodust (sümbolina). Ühe isikuportree taustaks on kirik ning väikese kuulutuse illustratsiooniks rist kivil. Kylväjä samanimelises väljaandes nr 6-7 on 15 fotot inimestest, ühel kujutatud loodust ning ühel kiriku interjööri. Soome Rahvamisjoni Vie Sanoma, maikuu: 38 fotot inimestest, üks loodusest, üks vaimulikult talituselt ortodoksikirikus. Soome Misjoniseltsi Lähetyssanomat on paksem ajakiri, numbrisse 6-7 mahtus 56 fotot inimestest ja kaks loodusest/arhitektuurist. Meie viimases Misjonifailides on 17-l pildil inimesed (ühel püstitavad risti), kahel loodus (mõeldud sümbolitena), üks palvemaja ja paar muud hoone osa.

Inimesed piltidel on kõikides väljaannetes misjonärid ja teised kiriku töötegijad ning eri maadest kohalikud nii portreedena kui igapäevatoimetustes.

Üheski nimetatud ajakirjadest polnud ühtegi Jeesust.

Kunagises misjoniajakirjas Meie Misjon samuti Jeesuse pildid puudusid, olid vaid misjonäride ja elu-olu pildid. Milleks teda ikka vaja, võib mõelda. Misjoniajakirjade lugejad ju teavad, kes on Jeesus. Mitmesugustes teistes sajandivanustes vaimulikes väljaannetes leidus, tõsi küll, lisaks vinjettidele, loodusmotiividele ja hägusatele fotodele mitmeid joonistatud Jeesuseid. "Tegija" oli veel pildil.

Niisiis sai ja saab lehelugeja misjoniväljaannete põhjal kiire ettekujutuse enamasti naerusuistest misjonäridest ning nende raskest tööst, sest kohalikud olud ei näe kuskil eriti meeliülendavad välja. Seda raskem tundub muidugi misjonäride töö ja suurem nende vaprus.

Tänaseks on suuresti välja kujunenud olukord, kus raha misjonitööks nagu veel oleks, aga minejaid ei ole. Ikkagi raske töö, mida tuleb teha naerusui. Igaüks hakkama ei saa. Pole ka vihjet, mis aitaks. "Tegija" on kulisside taga.

Iseasi, milline peaks olema tänapäeva pildile sobilik Jeesus. Kas 1970ndate filminägu või Mel Gibsoni filmist? Kui kunstniku kujutatud, siis kelle ja mis võtmes? Endale tundus hiljuti südamelähedane maal, millel inimestega maastiku taustal kaitsvalt käsi laiutav hiigelsuur udune Jeesus. Mille eest ta mind täpselt kaitses või miks tuge vajasin, ei oskagi täpselt öelda. Aga turvaline tundus.

Millist Jeesuse-pilti igatsed sina?

Eelarvamused

TÜ Suveülikooli meediasuhete kursusel toonitas õppejõud keskmiselt kord tunnis kristliku eetika tähtsust meedia- ja suhtekorraldustöös ning seda, et enne mingu ajakirjanik vastuollu oma tööandjaga kui südametunnistusega.
Järgmine, propaganda-teemaline koolitus algas meeldetuletusega mõiste algupärast: 1622. aastal oli paavst asutanud vastureformatsiooni tarbeks Congregatio de Propaganda Fide. Negatiivne kaastähendus lisandus peamiselt II maailmasõja andekate manipuleerijate tõttu.
Propaganda tähendab ladina keeles muuhulgas "levitamist". Näiteks nagu Hea Sõnumi levitamine.

Alar Kilp kirjutab Eesti Kirikus eelarvamustest hariduse suhtes: http://www.eestikirik.ee/node/5450. Olin läinud minagi kursustele üsna vaikselt. Päris kindlasti poleks ma oodanud sealt kristlike väärtuste propageerimist. Eelarvamus!